Metsatuka kagupoolne serv (8)

Elas kord tavaline puuraidur nimega Hawnyed. Ta elas külakeses suure vulkaani lähedal Troisenis koos oma naise ja kahe lapse, poisi ja tüdrukuga. Poisi nimi oli Kayen ja tüdruku nimi Meeny.
Nad kõik elasid tavalist elu: Hawnyed töötas kohalikus puukojas puuraidurina ning käis tihti metsas puid saagimas.
Tema naine, Meyura, elas kodus. Päevad läbi vaaritas ja keetis ta erinevaid maitsvaid roogasid, et kui pererahvas koju tuleb, ootab neid ees maitsev kõhutäis.
Kayen ja Meeny olid kaksikud. Nad olid 12 aastat vanad ja käisid küla koolis. Seal õpetati neile lugemist ja matemaatikat, usuõpetust ja muid tarkusi. Iga päev, kui nad koolist koju tulid, pidid nad minema läbi paksu võsa, kuna kool oli teisel pool metsa.
Igatahes, nad kõik elasid normaalset, toredat elu, kuni ühel päeval...
Oli kena kevadhommik ja lapsed asusid kooli poole teele. Ema suudles neid mõlemaid ja soovis neile koolitöös edu. Lastel oli täna võimalus koos isaga kooli minna, kuna isa läks nende kooli kõrval asuvasse külakauplusse.
Isa ja lapsed asusid teele. Läbi kuuskede - ja männioksade oli raske kõndida, kuid nad olid sellega juba harjunud. Hawnyed võttis oma lastel käest kinni. Nii oli palju lihtsam puude vahel ronida.
Kooli jõudes hõikas Hawnyed lastele:
"Olge siis tublid, edu koolitöös, ja kui koju tulete, ärge kindlasti minge metsatuka kagu poolsesse serva - kuulsin, et seal pesitseb midagi ohtlikku."
"Hea küll, isa. Nägemist." hüüdsid Kayen ja Meeny.
"Nägemist!" ütles isa.
Mida isa küll selle hoiatusega mõtles, mõtisklesid lapsed.


Peale kooli kõndisid lapsed läbi metsa koju. Kayen tuli ettepanekule:
"Meeny, äkki läheme metsa kagupoolsesse serva?"
"Ei, Kayen, isa ei lubanud!" vihastas Meeny.
"Mis meiega ikka juhtuda saab? Mindeid tuldpurskavaid draakoneid ja koletisi nagunii olemas ei ole." Kayen itsitas.
"Pealegi, me ei pea ju kellelegi ütlema, et me seal käisime, ega ju?" julgustas Kayen Meenyt.
"Ega vist. No hea küll, lähme siis." nõustus Meeny.
Lapsed asusid metsatuka kagupoolsesse serva poole teele.
Tee peal oli palju mahalangenud puid. Mets oli tihe ja paks, lapsed olid väga väsinud. Nad istusid kännule puhkama.
Äkitselt tuli nende juurde pisike härjapõlvlane. Tal oli peas roheline kikkis müts ja seljas tumeroheline murukarva kostüüm.
"Lapsed, palun andke mulle ka tükike oma võileiba! Luban, et tasun selle eest kuidagi!" anus põlvlane.
"Ah, mis me ikka sinusuguse tegelase peale aega kulutame! Otsi endale ise süüa!" käratas Kayen.
"Kayen!" hüüdis Meeny üllatunult. "Kui sa nii ahne oled, siis elus sul küll ei vea!"
Meeny rebis tüki kurgi - ja singivõilevast ja ulatas selle pisikesele mehikesele. "Palun," ütles ta lahkelt.
"Oi tänan, kena tüdruk! Küll ma kuidagi sulle tasun!" tänas Meenyt härjapõlvlane.
Mehike lahkus. Kayen oli vihane ja pomises: "Alati peab see Meeny ikka kõigile kõike andma."
Lapsed sõid, jõid ja puhkasid ning asusid uuesti teele.
Tee oli nii pikk! Nende kooliranits hakkas seljas juba raskeks muutuma ja jalad väsima.
Äkki, just siis, kui nad olid käinud maha pool teest ja otsustanud puhkama istuda, tuli neile teel vastu vana eit. Tema õlgu kattis räbaldunud hall rätt, seljas pikk must keep ja peas kõrge müts.
"Tere-tere, lapsekesed, kuhu teie siis teel olete?" küsis eit uudishimulikult.
"Meie oleme teel metsatuka kagupoolsesse serva," ütles Meeny uhkusega.
"Oi ei! Seal olge kindlasti ettevaatlikud! Kunagi olevat seal legend, et kes sinna läheb, sealt enam tagasi ei tule."
Oli näha, et Meeny natuke kohkus, kuid ta ei lasknud eide jutust ennast heidutada.
"Tänan, et hoiatasite proua." ütlesid lapsed.
Eit silmas neid veel ettevaatliku pilguga ja haaras midagi enda keebi varjust. See oli luud! Ehtne luud! See eit oli nõid!
Eit hoidis seda oma kondise kõhu kohal ja ronis luua otsa. Ta nipsutas korra sõrmedega ja siuhh - juba lendas ta kuuselatvade kohal.
Lapsed olid vaimustuses. Nad olid näinud tõelist nõida!
Nad seiklesid metsas edasi.
Peagi hakkasid lapsed kuulma väikest vulinat. Mida lähemale nad kõmpisid, seda tugevamalt vulin kostis. Nad said aru, misasi see on: jõgi.
Lapsed arvasid, et oleks hea aeg natuke vett juua. Nad kummardusid jõe kohale jooma. Kui nad enda peegelpilti nägid, ehmatasid nad.
Nende näod olid puulehti ja mustust täis, seega otsustasid nad minna karastavale suplusele. Nad võtsid riided seljast ja hüppasid vette. Kayen pritsis Meenyt. Selleks et Meeny ennast kaitsta saaks, sukeldus ta jõe põhja. Kuid keda ta seal nägi?
Hiiglaslikku kalasaba, mis vonksatas liiva veekogu põhjast lahti. See oli ju... Ei saanud olla... Jah see oli. See oli merineitsi!
Meeny ujus tema juurde ja võttis tal käest kinni. Näkk ehmatas ja tahtis minema ujuda, aga kui ta nägi Meeny lahket nägu, lasi ta ennast pinnale tõmmata.
"Tere. Kes sa oled?" küsis Meeny veeolendi käest.
"Mina olen Hexdes, selle jõe valvaja," ütles näkineid.
"Elan siin juba 1000 aastat. Tavaliselt keegi siia ei satu. Kuidas teie siia saite?"
"Me tulime otsima metsatuka kagupoolset serva. Tundus huvitav," vastas Meeny.
"Siin pole keegi juba pool milleniumit käinud. See on ohtlik. Küla asub siit nelja kilomeetri kaugusel. Kui sinna jõuate, peate läbima esimese raskuse," hoiatas Hexdes.
"Mis raskuse?" küsis Kayden, kes esimest korda midagi öelda julges. Ta oli ikka veel ehmatatud sellest, et keegi veel peale kalade jões elab.
"Ma ei saa öelda, millise raskuse, kuid see saab olema väga raske. Te peate olema uskumatult ettevaatlikud ja kõik hoolikalt läbi mõtlema ja kaaluma. Muidu te sealt enam tagasi ei tule..."
Muidu te sealt enam tagasi ei tule. Sedasama oli öelnud ka nõid.
"Hea küll, tore oli teiega kohtuda. Pean tagasi vee alla minema, meil toimub seal üldkoosolek, mis on meie jõele parim." ütles Hexdes ning sukeldus uuesti vetesügavustesse.
Lapsed ujusid kaldale, riietusid ja asusid uuesti teele.
Mets hakkas juba hõrenema ja tee muutus laiemaks. Oli arusaadav, et nad hakkasid kohale jõudma.
Jalgrada oli konarlik ja kivine, laste jalad olid juba väsinud. Kuid peaasi - nad olid kohale jõudnud.
Nad keerasid vasakule kõrvalteele, seal oli ka silt: Trembolini viissada meetrit.
Kaugel enda ees nägid nad suurt tumepunast kogu. See tuli neile aina lähemale. See oli...
See oli suur tuld purskav draakon. Tema seljas istus see sama pisike härjapõlvlane, keda nad enne teel näinud olid.
"Haha, Kayen, nüüd sa veel saad selle eest, mida sa mulle enne tegid! Ütlesin ju, et ma saan teid aidata! Kuid kes mind ei aita, siis ega see enam koju ka ei saa!" irvitas mehike suure draakoni otsas.
Ning siis ainus, mida Meeny veel näha sai, oli suur tulejuga, mis Kayeni poole lendas. Peale seda oli Kayen... kadunud. Kayen oli surma saanud draakoni tuleleegi pärast. Meeny viskus maha ning nuttis. Ta nuttis. Tema oma vend oli surnud. Mida ta nüüd kodus ütleb, kui Kayen temaga koos koju ei tule?
Ei. Ta peab selle ära tegema. Kayeni pärast. Kayeni viimane soov oli selles tundmatus kohas käia. Seda Meeny ka teeb.
Ta asus kiire sammuga edasi astuma. Üsna pea jõudis ta pisikesse külla. Ta oli vapustatud sellest, kui kena siin kõik oli.
See oli härjapõlvlaste linn. Kenad pisikesed majad, toredad pisikesed olendid, kes mööda tänavaid ruttavad. Kõik, kes parasjagu tänaval liikusid tulid Meeny juurde uudistama.
"Kes sa oled?"
"Kust sa tuled?"
"Mida sa siit tahad?"
Kostus igaltpoolt.
Meeny vastas: "Tulin siia oma surnud venna nimel. Olen Meeny ja ma ei taha teile viga teha, lihtsalt jalutan siin ringi."
"Võid siin jalutada nii palju, kui hing ihkab, aga ära nendest väravatest mööda mine. Seal va#!?!#eb sind suur oht."
Mida rohkem mehikesed Meenyt keelitasid, seda suurem tahtmine oli tal väravate taha minna. Ta teeskles, nagu ta lihtsalt jalutaks ringi, kuid tegelikult hiilis ta väravate juurde. Kui keegi ei näinud, lipsas ta väravate vahelt sisse.
Kohe, kui tema jalad olid seda maad puudutanud, kärgatas kõu. Tekkisid kõrged majad, mille kohal olid äikese- ja vihmapilved. Meeny läks ühe sellise maja juurde ja koputas uksele.
"Kes seal on?" hüüdis kägisev hääl.
"Rändur metsa teisest servast," hõikas Meeny.
"Tule sisse."
Meeny astus sisse. See maja oli seest imeline! Kenad puhtad vaibad maas, korras mööbel ja kena interjöör.
"Meeny, sina siin!" hüüdis vanadaam.
"Vanaema? Kas see oled tõesti sina, vanaema, keda ma olen nii kaua otsinud?" kilkas Meeny.
"Ja, see olen mina," ütles vanaema ja võttis Meeny sülle. Meeny oma vanaema!
"Noh, aga kus siis Kayen on?" küsis vanaema peale pisikest vaikusperioodi.
"Kayen..." Kuidas küll Meeny seda talle ütleb? See murraks vanaema südame.
"Kayen sattus lohe juurde. Draakon purskas tema poole tulejoa ja... Kayen on surnud."
"Mida?" vanaema oli kohkunud.
"Jaa."
Mõlemad nutsid.
"Vanaema, ma pean minema koju. Vanemad ootavad mind." ütles Meeny.
"Hea küll. Järgmise korrani!" hüüdis vanaema.
Meeny hakkas kiiruga kodu poole minema. Seekord läks ta otsemat teed pidi. Juba hakkas hämarduma. Üsna pea jõudis ta koju.
"Kus sa, preilikene, olid? Ja kus Kayen on?" küsis isa.
"Me läksime Kayeniga metsatuka kagupoolsesse serva. Kayenile purskas draakonituli peale ja ta on... surnud."
"Kayen?" "Surnud?" ema minestas.

Kui Meeny ja Hawnyed olid ema jälle üles turgutanud, läksid nad kõik oma vooditesse. Nad nutsid terve öö.
Järgmisel hommikul hakkas uus päev. Nad pidid elama oma elu edasi, ilma Kayenita.

Autori kommentaar »