Männipuust kirst (8)

"...kaks...kolm...neli..." loendas Alice oma imelisel häälel numbreid. Metsikus pabinas ronisin pikemalt mõtlemata mööda redelit üles, pööningule. Ma polnud mitte kunagi varem seal käinud, kuid see kord oli möödapääsmatu.
"...kaheksa...üheksa..."
Minu ümber vaIitses pilkane pimedus ja ma ei näinud midagi. Sulgesin hetkeks silmad ja avasin uuesti. Kui mu silmad veidi pimedusega kohanenud olid, hakkasin ettevaatlikult millegile toetudes edasi liikuma. Seejuures lõin ära oma pea ja miski kukkus kolinal põrandale, otse mu jalge ette.
Ehmusin ja mõtlesin, et Alice ei saanud seda kuulmata olla ja esimese asjana tuleb ta pööningule ja ta leiab mu ja siis pean mina järgmisena lugema ja teisi otsima ja...
"...kakskümmend kaks..."
Kükitasin ja kompisin parema käega põrandat - vasakuga hõõrusin ma nimelt pead, mille ära löönud olin - ning mulle hakkas kätte taskulamp. Vajutasin lülitile ja pööningut täitis hele valgus.
Lasin taskulambi valgusvihu üle pööningu, et oma asendist ja asukohast sotti saada. Olin astunud pööninguluugist vaid mõnekümne sentimeetri kaugusele, kuni üks vana väljanägemisega põrandalamp mu tee tõkestas. Põrandalambi taga seisis veel vanema väljanägemisega suur männipuust kirst, milles hoiti ilmselt riideid.
Naeratasin kergendustundest ning tippisin kikivarvul põrandalambist mööda, kirstu juurde. Põlvitasin kirstu ette maha, hoidsin taskulampi silmade kõrgusel ja avasin kirstu kaane.
Ma polnud eksinud, kirstus olid riided mis nägid välja väga keskaegsed. Lähemal uurimisel selgus, et tegu oli naisterahva rõivastega, täpsemalt lillast sametist kleidiga, mis oli ehitud pärlite, litrite, pitsi ja paeltega. Peale kleidi oli seal kulunud ilmega tumepruun kapuutsiga keep ja imekenad tikanditega kingad, mis olid tõenäoliselt kleidiga samast materjalist.
Lükkasin riided kõrvale ning pugesin ärevalt taskulambiga kirstu ja sulgesin kaane. Kirst oli parajalt suur mahutamaks mind koos uhkete rõivaste ja taskulambiga, ruumi jagus veel teiselegi inimolendile.
Ootasin mõne minuti vaikselt ja mõtlesin kas Alice on juba otsinguid alustanud või mitte ning kaalusin selle üle kas püsida vaikselt oma peidukohas või natukese aja pärast välja ronida. Jäin esimese variandi juurde ja ootasin kannatlikult.
Ajapikku hakkas mul igav ja ma muutusin uudishimulikuks. Kergitasin kirstu kaant ja kuulatasin. Täielik vaikus. Kuulatasin veel kord. Endiselt vaikus.
Lükkasin kaane täielikult lahti ning ronisin kirstust välja, et konte sirutada ja pööningut veidi lähemalt uurida. Ma ei tahtnud riskida ja end Alice'le "sülle kukutada", ta pidi mu ise üles otsima.
Mõtlesin põrandalambi süüdata, mis ka õnnestus. Põrandalamp heitis pööningu põrandale, seintele ja laele hämarat valgust. Selles valguses tundus kõik samamoodi keskaegne nagu riidedki männipuust kirstus.
Trepilt kostus samme. Oo ei, Alice leiab mu! Tormasin avatud kirstu taha ja ootasin, et näha pööninguluugist üles kerkimas Alice' tumedat peanuppu. Aga ma ei näinud. Tumeda peanupu asemel nägin kartulikooretoonset peanuppu, mis ei kuulunud kohe kindlasti Alice'le ega kellegile teisele mängust osavõtjale.
Kartulikooretooni peanupp kerkis kõrgemale ja kõrgemale kuni nägin talle peanupu omanikku. See oli minust natuke vanem poiss heledate silmadega ja väga keskaegselt riides. Mida ta meie pööningult küll otsis? Mõnd keskaja stiilis karnevali?
Poiss silmas mind ning ta näole ilmus naeratus.
"Melissa, va kavalpea, siin sa end peidadki. Ja sa pole veel riides? Melissa?" küsis ta minu poole liikudes.
Vaatasin talle kohkunult otsa ega suutnud sõnakestki öelda. "Kelleks sa mind pead? Melissaks?" oleksin talt küsinud, aga mu hääl oli kusagile kadunud.
"Melissa, pane nüüd oma riided selga ja tule alla. Kõik ootavad su järgi," rääkis ta.
"K-kes on Melissa? Mida sa meie pööningul teed?" kraaksatasin ehmunult.
Poiss näis ilmselgelt lõbustatud ja naeris. "Melissa, va kavalpea, oh sind ja su nalju, need ei lõpe vist iial?"
"Ei-ei, praegu räägin ma vägagi tõsiselt." Ma polnud ammu nii tõsiselt rääkinud, kui praegu.
Poisi naeratus kadus ja asendus kohkumusega.
"Ma leidsin ta, me tuleme teile järgi!" hüüdis ta pead trepi poole pöörates, pilku minul hoides.
"Tule sealt välja," ütles ta ja astus mõne sammu lähemale.
Tõusin kuulekalt püsti ja astusin kõrvale. Poiss silmitses mind hetke ning puhkes naerma.
Solvunud grimassi tehes püüdsin trepi juurde minna, et Alice üles otsida, kuid mu tee tõkestati jälle.
"Melissa, miks kannad sa selliseid... hilpe?" tahtis poiss teada.
"Me ostsime need emaga möödunud nädalal Cloverlandi Marketist. Mis on, ei meeldi? Värv on liiga erk?" Silusin närviliselt pluusi.
"Cloverlandis pole ühtegi... m-marketit ja pealegi, kui sa omale neid riideid kohe selga ei pane, oleme me suures jamas. Ma ei taha ettegi kujutada, mida Charlotte minuga teeb..." Poiss muutus murelikuks ja mul hakkas temast veidike kahju.
Asetasin ettevaatlikult oma käe ta õlale ja ütlesin:"Hea küll, ma panen end riidesse ja siis lähme...Charlotte' juurde... Mis su nimi üldse on?"
Poiss naeratas. "Dobling/rumaluke, me ei lähe Charlotte' juurde vaid Cloverlandi sind su pulma viima. Mina olen Antoine, dobling, miks see sulle kunagi meelde ei jää?"
Vaatasin Antoine'le jahmunult otsa. "Dobling?"
"Kungu nep/oled jah, kungu nep."
Antoine pööras mulle selja ja kõndis trepi suunas.
"I korkan set tukl/ma ootan sind all, Melissa," lausus ta ja läks trepist alla.
Raputasin imestusest pead ning kahmasin kirstust riided, et need endale selga panna.
Kohmakalt astusin trepist alla ja püüdsin mitte piiika kleidisaba sisse takerduda.
Antoine ootas mind ja naeratas mind nähes.
"Floss broth am kena gut/pruut näeb väga kena välja. Tule nüüd, Hawnyed muutub kärsituks, kui teda ootama sunnitakse." Antoine sirutas graatsiliselt käe, et mind toetada.
"Aitäh."
"Siiapoole, palun."
Me lahkusime majast tagaukse kaudu, vähemalt nii mulle tundus. Hakkasin nüüd juba uskuma, et tegu oli äärmiselt veidra unenäoga ega tundnud edaspidise pärast muret.
"Ma tean otseteed. Tule minu järel, Melissa."
Antoine juhatas mind hiiglasliku aia nurka kus oli pisike räämas väljanägemisega maja.
Astusime majja sisse.
"William!" hõikas Antoine, mistõttu ma võpatasin. Antoine märkas seda ja vabandas ning hõikas taas: "William! Floss kun er ne vani kun nasters tüsveks/pruut on siin ja meil on üsna kiire!" Vaikus.
"Old/kui Charlotte..."
Põranda alt kostus mütsatus. Siis teine. Kolmandaga lendas põrandaluuk pauhti! lahti. August vaatas välja tusase näoga väga lühike pika tumesinise habemega mehike. Ta silmitses kõigepealt mind, siis Antoine' ja siis uuesti mind.
"Vambos/tulge," ütles ta ja viipas kutsuvalt käega.
Antoine naeratas mulle ja lasi mind ennem põrandaluugist läbi minna.
Maa all oli tohutult palju pisikesi maju, kus elasid lühikest kasvu tumesiniste habemetega olendid. Isegi naistel ja lastel olid habemed!
Järgnesime rutakal sammul Williami nimelisele mehikesele mulle tundmata suunas. Lühikeste jalgade kohta liikus too habemik erakordselt kiiresti.
"Kuhu me läheme?" küsisin Antoine'lt.
"Perdunia peatuspaika, et õigeaegselt Cloverlandi jõuda," vastas ta.
"Ja mina veel mõtlesin, et me läheme otseteed," pomisesin tusaselt.
"Lähemegi, Melissa. Kõik on kontrolli all, ära muretse," rahustas ta mind ning silitas õrnalt mu käelaba.
Mõne hetke pärast silmasin kõrget koske kuhu me tõenäoliselt teel olime.
"Kas see ongi?" küsisin veidi reipamalt.
Antoine noogutas rahuloleva naeratuse saatel.
Sejärel tõttasime Williami järel koseni. Nähes kose kõrval väikest hurtsikut, tundsin esmakordselt meeleheidet, sest mul polnud aimugi mis edasi saama hakkab.
"Hirnelõt/rahune, Melissa, hirnelõt," sosistas Antoine ning silitas taaskord mu käelaba.
William koputas hurtsiku uksele nii valjusti, et ma võpatasin.
"Kora kun/kes on?" kuulsin üht häält vastamas.
"Floss o Hawnyed, Antoine ne i, William/Hawnyedi pruut, Antoine ja mina, William," ütles William viisil nagu loeks ta paberilt teksti maha.
Uks avanes ja uksest voogas välja roosat suitsu. Seejärel see kadus ning uksele ilmus tohutu tumesinise juuksepahmaka ja habemega lühike naine.
"Taf allo/üks hetk." Naine nipsutas sõrmi ja veepinnale ilmus uhke laev. Ta naeratas rahulolevalt, astus uksest välja ning uks sulgus iseenesest tema seljataga.
"Vambos, kul angeri/tulge, mu sõbrad," lausus ta üle õla meile öeldes ja kõndis laeva suunas.
"Tule," naeratas Antoine ja me järgnesime naisele.
"On ta nõid?" sosistasin vaikselt.
Poiss noogutas. "Temaga ei tasu halvasti käituda."
Silmitsesin naist ja mõtlesin, mida ta küll teha suudab, aga jõudsin järeldusele, et ta on ju nõid ja võib teha kõike.
Nõid vaatas mulle otsa ja naeratas. Naeratasin vastu. Kuhu me küll teel olime?
Nõid tõstis nimetissõrme, tegi sellega pea kohal kolm ringi ja järgmisel hetkel istusime neljakesi laevakajutis.
Naine hüppas lauale, tõstis käed kõrgele õhku ja karjus täiest kõrist: "Postam mostam logam van sostam!" ning laev sööstis metsikul kiirusel kose suunas. Nõid lõi laual tantsu ja lõkerdas.
"Taf allo ne fi mars plahh/üks hetk ja me oleme kohal," ütles ta ja hüppas laualt maha.
Laev peatus. Naine tõstis pöidla, tegi sellega pea kohal kaks ringi ja seejärel seisime suure lossi ees.
Antoine surus nõial kätt ja muudkui korrutas: "Ihit/aitäh, Perdunia, ihit!"
Perdunia vaid naeratas, tegi hüppega kukerpalli ja kadus ühes Williami ning laevaga.
Antoine võttis mul kätest ja vaatas mulle silma. Mu silmadesse kerkisid pisarad ja ma olin hirmust kokku kukkumas. Antoine haaras mu oma embusse ega lasknud mind vabaks.
Pisarad mu silmist aina voolasid ja Antoine' õlg oli juba märg, aga ta ei teinud seda märkamagi.
"Antoine, mida see kõik tähendab? Kes on Melissa? Kes on Hawnyed? Mis pulmas ma osalema pean? Kes olid need sinihabemed? Ja Perdunia, too nõid? Kes oled sina, Antoine? Mis koht see selline on? Ütle mulle, olen ma tõesti hull?" libisesid kõik küsimused üle mu huulte.
Antoine vajutas oma sõrme õrnalt mu huultele. Ta istus valgele pingile, mis oli lossiukse kõrval ja patsutas oma põlvedele. Istusin talle sülle ja põimisin käed tugevalt ümber ta kaela.
"Sina oledki Melissa, imekaunis pottsepa tütar kellesse vana ja võimukas võlur Hawnyed sügavalt armus. Täna toimuvad teie pulmad ja sa pead talle kinkima poja. Sinihabemed on viingardi rahvas tänu kellele mina üldse veel elus olen, nagu ka minu perekond. Perdunia on nõid, Viingardis ainus ja väga võimas nõid pealegi. Nägid ju ise. Ja mina..." Antoine vaatas masendunult kõrvale.
"Ütle mulle, palun," sosistasin nukralt.
"I obera set/ma armastan sind, Melissa," lausus poiss vaikselt.
"Minu nimi pole Melissa, Antoine. Minu nimi on Mary Augusta McKellan ja mul pole mitte vähimatki aimu, mis toimub. Ja see keel... Ma ei mõista midagi."
Antoine naeris.
"See on viingardi keel, dobling."
"Pole ma mingi dobling."
"Kungu nep, kungu nep," naeris poiss edasi.
Ma vaatasin Antoine ilusatesse rohelistesse silmadesse ja tema vaatas minu hallidesse silmadesse. Äkitselt vajutas poiss oma huuled minu omadele ning õhku ahmides ütles ta: "Ma ei lase sul Hawnyed'ga abielluda, Mary Augusta McKellan, ei lase. Püüdku nad mind takistada."
Need sõnad öelnud, tõusis ta püsti ning tormas nagu metsaline mind kätel hoides lossiuksest sisse. Sulgesin silmad ja kui need uuesti avasin, olime jõudnud suurde saali, mis oli tulvil inimestest. Antoine muudkui jooksis.
Märkasin inimeste hulgas pika valge habemega uhketes rõivastes vana meest kes oli ilmselt suur võlur Hawnyed. Ta mõõtis meid kummalise pilguga ja tõi kuuldavale valju röögatuse.
Antoine pani mu maha männipuust kirstu ees, kiskus kaane lahti ja käsutas mind sinna sisse pugema. Täitsin ta käsu koheselt ja järngnev ei toimunud sugugi mitte aegluubis. Hawnyed haaras tugevalt Antoine' käsivarrest, hoides teda kõrgel õhus, Antoine lükkas jalaga kirstule kaane peale ja ma kuulsin teda karjumas: "Charlotte! Charlotte! See pole Melissa!"
Ning siis jäi kõik vait. Lükkasin kaane lahti ja vaatasin hämaral pööningul ringi.
Trepilt kostus müdistamist. Pööninguluugist ilmusid nähtavale kaks minuvanust inimest, poiss ja tüdruk.
"Mary Augusta McKellan, mida paganat sa sealt kirstust otsid ja miks on sul seljas need igivanad kaltsud?" kurjustas Alice.
Minu parim sõber, Alice Julie Swift, täies elusuuruses. Tema kõrval seisis Martin Robertson, meie ühine sõber, samuti täies elusuuruses ning mul kerkisid pisarad silmadesse.
Ma lihtsalt nutsin.

Autori kommentaar »