Lootusetult kadunud . (2)

Ma olin siis 6 aastane. Oli jõuluõhtu. Külm tuul puhus vastu mu heleroosasid põski. Ma olin lootusetult eksinud keset suurlinna. Emme oli kaugel ja ma ei teadnud kuhu minna. Pimedus kattis majad ja tänavad. Värin käis üle mu keha ja ma hakkasin kõndima. Külm lumi tegi mu varbad märjaks ja kangeks. Ma nutsin südamepõhjas kuid avastasin siiski et see ei aita. Ma möödusin suurtest majadest. Tänaval ei olnud mitte ühtegi hinge. Möödusin pagari poest. Aknal seisis suur karp milles ahvatlesid viisteist helesinist piparkooki. Ma oleks tahtnud sinna sisse joosta ja kõik piparkoogid ära süüa, sest nälg hakkas näpistama. Istusin jäisele pingile poe kõrvale ja vaatasin sisse. Kell näitas kaheksa. Pood oli kinni. Emme hakkab kohe koju jõudma. Äkitselt kuulsin kedagi karjumas ja lootusetu häälega nutmas. Just nagu mina. Oli see mu emme? Pöörasin pead ja vaatasin. Nägin ainult halli varju keset hämarat kuuvalgust. See tuli minu poole. Vari kõndis ja kähises nutta. See muutus suuremaks ja jubedamaks. Vari kadus maja varju ja hääl vaibus. Tahtsin hüüda aga hääl ei tulnud välja. Ma olin liiga nõrk. Kuulsin õrna kontsaklõbinat ja see muutus aina valjemaks ja kõvemaks. Hakkasin kartma ja tahtsin ära joosta aga ma ei suutnud, oli liiga külm. Hääl jäi minu juures seisma ja midagi sooja kallistas mind järsult. See tõstis oma pea ja kuuvalguses avastasin et jube vari oli mu ema. Ta oli siin. Ta oli mu leidnud. Ema võttis mu sülle ja kallistas kõvasti. Tegi mulle põse peale musi ja pani maha tagasi. Veider oli et ta ei küsinud mu käest mitte midagi. Isegi mitte seda miks ma ära läksin. Ma ei teadnud isegi miks ma kodust ära läksin. Jalutasime koos koju. Koju jõudes pani ema mu kohe teki alla. Tundsin õrna soojust. Ema pani kingid mulle teki peale ja ei küsinud isegi salmi. Tegin kingid kohe lahti ja seal oli asju mida ma poleks elu sees oodanudki. Kui kingid oli avatud võttis ema mu sülle ja viis elutuppa. Laua peal oli kauss, õunte mandariinide ja…. Karp milles olid viisteist helesinist hõrku piparkooki. Krabasin kohe ühe ja pistsin suhu. Emme võttis mu sülle ja küsis naeratavalt: „Kas maitseb?“ „Jah, väga emme, väga.“ vastasin talle vaikselt.