Teema: Järjejutud / Armastus

Tänapäeva Tuhkatriinu (osa 2) (0)

Kui reede viimaks kätte jõudis otsustas Tuhkatriinu, et on aeg isale lõpuks peost rääkida.
''Kuule, issi! Kas sa saad korraks rääkida?'' küsis Tuhkatriinu pisut arglikult.
''Jah, mis on?'' vastas isa ajalehte lugedes.
Tuhkatriinu hingas sügavalt sisse ja ütles kiirelt: ''Mu ühel sõbral on täna pidu ja ma tahan väga minna. Kas ma tohin?''
''Hmm...'' sõnas isa mõtlikult. ''Mis kellast mis kellani see on?''
''Viiest üheksani. Kas ma tohin siis minna?'' uuris Tuhkatriinu.
''No, okei. Kas sa oskad sealt ise koju tulla või pean ma sulle järgi tulema?'' päris isa viimaks.
''Jah, ma oskan,'' sõnas Tuhkatriinu ja naeratas. ''Aitäh! Näeme hiljem!''
''Ja-jah...'' pomises isa ja sukeldus taas ajalehte.
Tuhkatriinu oli väga üllatunud, et isa tal minna lubas. Samas, ilmselt oli asi selles, et Tuhkatriinu ei mainunud, et ta ''sõber'' oli poiss. Siis poleks isa tal ilmselt minna lasknud. Igatahes, Tuhkatriinu TOHTIS minna ja ta oli VÄGA õnnelik.
Kooli jõudes tulid mitu tüdrukut tema juurde ja käitusid veidralt sõbralikult.
''Tsau Tuhkatriinu! Kas sa Danieli peole tuled?''
''Mis kleiti sa kannad?''
''Kas sa kellegi kaasa ka võtad?''
Küsimusi oli Tuhkatriinu jaoks selgelt liiga palju, sest keegi polnud talt kunagi nii palju küsimusi küsinud. Eriti mitte korraga. Seega vastas ta lihtsalt: ''Jah, ma tulen.''
Nüüd tahtis ta nendest tüdrukutest lihtsalt eemale saada. Ta teadis, et nad ei oleks muidu ta sõbrad. Nii et milleks teeselda?
Peale esimest kahte tundi nägi Tuhkatriinu Danielit tema poole tulemas. Ta ei teadnud mida teha. Kas ta peaks ära minema? Ei, pole mõtet.
''Tsau!'' hõikas Daniel talle.
''Tsau! Kuidas läheb?'' vastas Tuhkatriinu juba täiesti rahulikult. Tavaliselt oli ta alati Danieli läheduses närvis.
''Hästi. Kas sa mu peole saad ikka tulla?'' uuris Daniel juba umbes kuuendat korda sellel nädalal.
''Muidugi! Ma ei magaks seda kunagi maha.'' teatas Tuhkatriinu rõõmsalt.
''Tore.'' sõnas Daniel ja vaatas kõrvale.
Rohkem nad sel vahetunnil ei rääkinud.
''Kui kaua võib üks tund kesta?'' mõtles Tuhkatriinu matemaatika tunni ajal. See oli viimane tund ja pärast seda pidi ta vaid koju minema, end peoks valmis panema ja ta oleks peoks valmis... Kuid praegu tundus, et kell oli seisma jäänud.
Järsku, kui Tuhkatriinu arvas juba tõsiselt, et kell oli seisma jäänud, helises see lõpuks. See oli ootamatu, kuid tõeline õnnehetk.
Enne veel kui Tuhkatriinu tähelegi pani, oli ta juba garderoobis ja pani riidesse. Ta teadis, et Danielil lõppevad tunnid pisut hiljem, nii et polnud mõtet oodata.
Tuhkatriinu tormas koju nagu tornaado, eirates kõike mis ümberringi toimus. Ta ei märganud tema kõrval kõndivaid inimesi ega ka muud säärast. Ta tahtis lihtsalt kiiresti koju jõuda. Viimaks ukselävel seistes, märkat ta oma õde Martat.
''Mis asja sa tormad?'' küsis Marta õelalt.
''Ära sega, ma pean end valmis panema,'' vastas Tuhkatriinu kiirelt.
''Mille jaoks? Ah, jaa! See su BOYFRIEND!'' narris Marta Tuhkatriinut jälle.
Tuhkatriinu sai pahaseks.
''Ta pole mu boyfriend, okei?!''
Vahepeal läks nende majast mööda Marta sõbranna Teresa.
''Jaa-jah, usun jah... Muuseas, su kleit jõudis kohale.'' lausus Marta ja läks oma sõbrannaga kaasa.
Peoks valmistumiseks kulus Tuhkatriinul üle kahe tunni. Oli nii palju asju mida oli vaja teha: soeng, meik ja palju muud.
Viimaks, kui kell oli neli, sai Tuhkatriinu omadega valmis. Kõik oli perfektne. Niisiis laenas ta isalt autot ning sõitis Danieli kodu juurde. Maja ette oli pargitud mitu autot. Kui Tuhkatriinu sisse astus, nägi ta juba üsna hoos pidu. Külalisi oli kindlalt üle kahekümne ja Tuhatriinu tundis enamus ära.
Tuhkatriinu otsis inimeste seast Danielit, kuid ta leidis ta alles peale viit minutit otsimist.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!