Teema: Järjejutud / Armastus

Tänapäeva Tuhkatriinu (osa 1) (0)

Kunagi ammu-ammu aega tagasi, võib olla lausa 24 tundi tagasi, elas tüdruk nimega Jessy. Mida? Jessy ei sobi muinasjuttu? Okei-okei... Ütleme siis, et ta nimi oli lihtsalt Tuhkatriinu.
Ta oli tegelikult rikas, aga ütleme praegu lihtsalt, et ta oli vaene. Tal oli isa, kasuema ja kaks kasuõde, Liisa ja Marta, kes olid vaese tüdruku vastu väga õelad. Ka ta kasuema polnud sugugi parem, kui mitte isegi hullem. Ta käskis Tuhkatriinul kogu aeg oma tuba koristada. MILLINE KURJUS!
Alguses koolitas Tuhkatriinu isa teda kodus, aga peale taas abiellumist polnud tal tütre jaoks kuigi palju aega, nii et ta otsustas Tuhkatriinu kohalikku kooli panna. Tuhkatriinule ei meeldinud seal sugugi, sest tal polnud ühtegi sõpra. Iga hommik oli aina see sama vestlus.
''Ma ei taha täna minna! Ma lähen homme, okei?''
''Tuhkatriinu, sa PEAD minema! Ma käsin sind!'' vastas kasuema alati, mispeale Tuhkatriinu vaid porises: ''Miks Liisa ja Marta kunagi minema ei pea?''
Kuna võõrasema vihkas Tuhkatriinut, eiras ta nüüd tüdrukut täielikult.
''Oh my god, sa oled nii nõme! Tsau!'' lõpetab Tuhkatriinu alati vestluse ja seab sammud kooli poole.
Koolis polnud Tuhkatriinul peale selfiede tegemise midagi teha.
''Hashtag #SELFIE,'' pomises Tuhkatriinu endamisi, kui järsku astus uksest sisse nägus poiss. Tuhkatriinu tundis ta kohe ära. See oli prints Daniel.
''Oh, tsau Jessy!'' hõikas Daniel Tuhkatriinule.
Tuhkatriinu punastas, kuid vastas: ''Aa, ee... Siin jutus on mu nimi Tuhkatriinu.''
''Päriselt?'' imestas Daniel ''Veits imelik nimi. Nagu mis see tuhk siia puutub? Ja su nimi pole ju Triinu. Ja...''
''Ja-jah, ma tean. Täiega imelik,'' katkestas Tuhkatriinu teda.
''Okei siis, ma pean minema. Mul hakkab inka,'' sõnas Tuhkatriinu.
''Oota, me võime koos minna. Mul hakkab ka inka,'' peatas Daniel tüdruku.
Tuhkatriinu tundis, kuidas ta süda jättis mitu lööki vahele ja pärast seda üles-alla hüppas. Nii polnud kunagi varem juhtunud. Kui ta mõistis, et on kahtlaselt kaua vait olnud kokutas ta vastuseks midagi okei sarnast ja nad hakkasid koos minema.
''Kuule, mul on muidu reedel üks pidu. Tahad äkki tulla?'' alustas Daniel vestlust.
''Jah!'' vastas Tuhkatriinu väga reipalt, kuid mõistis, et see oli liiga veider. Seepeale sättis ta lihtsalt salgu juukseid kõrva taha ja lausus uuesti: ''Ikka...''
''Tore,'' sõnas Daniel ja naeratas.
Tuhkatriinu nägi seda naeratust ja armus sellesse. Kuid see ei tähendanud veel muidugi, et ta Danielisse armunud oleks.
Nad jätkasid kõndimist ja Tuhkatriinu nägi pidevalt kuidas teised tüdrukud teda kadedalt vaatasid ja sosistasid. Kuid Tuhkatriinu ei teinud sellest välja. Esimest korda peale oma ema surma oli ta viimaks õnnelik ja ta ei kavatsenudki seda hetke käest lasta.
Igas vahetunnis olid nad koos ja rääkisid. Kui Daniel vahepeal oma sõpru nägi, nügisid nad alati Danielit ja vihjasid sellele, et nende meelest meeldib ta tüdrukule. Selle peale Daniel vaid naeris ja vaatas eemale.
Õhtul koju jõudes ei saanud Tuhkatriinu kuidagi rahu. Ta läks kohe arvutisse ning uuris juba netipoodidest peokleitide hindu.
''Mida asja?!'' karjus Tuhkatriinu oma toas.
''Mis mõttes ainult 15€?! Oostaan!'' laulis ta omaette.
Teda kuulis ta kasuõde Marta ja tormas Tuhkatriinu tuppa.
''Kuule, ole tasa! Ma üritan magada!'' karjus Marta Tuhkatriinu peale. ''Ja mida sa ostad? Sul pole ju raha. Issand jumal, palun ole lihtsalt vait, okei?''
Tuhkatriinul polnud sugugi tuju vaielda nii et ta vastas lihtsalt: ''Okei, okei, rahune maha.''
''Head ööd, põnn!'' narris Marta Tuhkatriinut ning läks enda tuppa. Muidugi unustas ta ukse kinni panna. Tavaliselt häirib see Tuhkatriinut väga, aga praegu oli tal tegemist kleidi ostmisega. Ta oli Danieli peo jaoks valinud helesinise peokleidi kuldse vööga.
Kui Tuhkatriinul kleit ostatud oli, pani ta arvuti ära ja läks voodisse. Ta oli väga väsinud, aga siiski ei tulnud tal und. Ta oli liiga ärevil. Niisiis oli ta niisama telefonis, kuni viimaks hakkasid Tuhkatriinu silmad kinni vajuma ja ta suigus sügavasse unne...
Järgmised neli päeva möödusid sama aeglaselt nagu kilpkonn, kellel pole kahte jalga. Tuhkatriinu ootas reedet rohkem, kui midagi muud. Ta ei suutnud uskuda, kuidas tal vedas, et Daniel teda üldse kutsus! Sest ausalt öeldes, oli tal PALJU teisi variante...

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!