Teema: Järjejutud / Armastus

I can make you happy #2 (1)

"Kõik korras?"...
Ma tõstsin oma pea ja kui silmad avasin nägin seda sama poissi oma ees kükitamas. Kui talle otsa vaatasin ilmus ta näole see sama lai naeratus nagu minul oli eelnevalt tunnis olnud. Ma jäin teda vaatama, kuni vastasin:
''mhh.. Nagu sa aru saad ei ole.'' Samal ajal tahtsin oma silmi nühkida unustades, et mul oli ripsmedušš eenevalt peal olnud.
"Ära seda küll tee" ja peatas mu käe kui olin silmi nühkima hakkanud. "Sul on seal veits..jamh.."
Ma peitsin oma näo jälle oma jalgade vahele, tundes häbi.
"Mh?" ulatas ta mulle oma käe, et mind püsti aidata. Ma võtsin ta käest kinni ja ta tõmbas mind püsti. Püsti tõustes ma mingit moodi komistasin ta otsa ja oleks peaaegu maha jälle kukkunud, aga tema hoidis mind püsti et ma ei kukkuks. Ma tõustsin oma pea ja vaatasin talle otsa ja juba olin ta pruunidesse silmadesse uppunud. Siis hakkasin ma vaikselt naerma omaette ja ta naeratas mulle vastu. Sellepeale pöörasin oma pea alla.
okei.. See on veider. Miks ta nii tegi? Ma isegi ei tea ta nime..''
''Mu nimi on Daniel.'' ütles ta kohe kui sellest mõelnud olin.
''huh?'' olin segaduses kuna mulle tundus nagu ta loeks mu mõtteid.
Naeratades vastas mulle: ''No ikka sa tahaksid mu nime teada onju.. Aga kutsu mind lihtsalt Dan'iks''
''Haha okei..Dan..''
''Nii.. Kuhu meil siis minek?'' Küsis ta naerdes.
''Umm.. mina lähen sinnapoole'' Ja osutasin näpuga oma koduteele.
''Kedagi kunagi ei kõnni sealt väljaarvatud mina.. Tuled minuga?'' Küsis ja tõmbas endale kapuutsi jälle pähe.
''No kui mul ka juba sama teekond siis miks ka mitte haha'' Astusin paar sammu otse ja siis pöörasin ümber tema poole, oodates, et ta ka tulema hakkaks.
Siin hakkas ta vaikselt naerma: ''haha sa lähed vales suunas..'' Ja näitas pöidlaga oma selja taha.
''haha ma teadsin seda'' ja naersin oma üle.
Nii me siis kõndisime.
See kõik tundub ikka nii imelik... Vaatasin korra teda ja pöörasin pea kohe tagasi. Ma mõtlen miks mina? Miks ta järsult nii õnnelik on? Ma mõtlen et tundidel ta oli täielikult masendunud nagu midagi tõsist oleks juhtunud... nagu oleks maailmalõpp..
Vaatasin korra teda uuesti, aga märkasin, et see naeratus mis ta näol eelnevalt olnud oli on nüüd kadunud.
''Kas sul on ikka kõik korras?'' olin ma veidi ja pärast kahetsesin, et et seda küsisin.
''ohh'' hingas ta välja ja käis oma kätega oma tumepruunidest juuksetest läbi. ''See on naljakas, et sa mind ära ei tunne.''
''Miks ma peaksin haha?''
''Äkki on parem kui sa ei mäletaks mind jamh..''
''oota..'' jäin ma äkitselt seisma
''Kõik okei?'' jäi ta seisma, pööras ümber ja vaatas mind.
''Kas see tähendab, et ma tean sind?'' olin ma millegi pärast ehmunud.
"Phhh..." vaatas ta taevasse ja siis mind, kes teda segaduses näoga vaatas. "Lihtsalt unusta see"
''umm okeii..'' olin ma segaduses.
Siis tekkis vaikus. Mõlemad lihtsalt kõndisime ja kumbki ei öelnud sõnagi.
See kõik tundus nii imelik, aga kui ma Dan'i vaatasin, oli tal täiesti tühi pilk ja kapuuts varjas ta nägu nagu ikka.
''Mis sa oma nägu alati varjad?'' Küsisin ma jälle ühe tüütu küsimuse. ''On sul seal midagi või mis?''
''Haavi.'' Vastas ta aeglaselt.
''Haavi? Millest? Mis juhtus siis?''
''Klaasikildudest.'' vastas ta, vaatates ikka maha ja näoilme ta näol muutus kurvemaks.''Ma ei usu et sa teada tahad.''
''uhm okei..''
well done Caithlyn..Ikka sa pidid talle midagi kohutavat meelde tuletama. Applaus sulle
''Ega ma nüüd midagi halvasti ei öelnud?'' küsisin kiiresti.
''uhm ei.'' Vaatas ta minu poole ja naeratas.''Sul on ikka päris suur uudishimu ega ju?''
''Ehh mul lihtsalt tekkivad mingid küsimused ja siis... ma ei tea. Küsin selle kohe haha..'' vastasin talle lohistades oma jalgu ja vaatasin kuidas mu jalad lund eemale lükkavad.
''Ou kuule. Ära nüüd halvasti ennast ka tunne. Kõik on okei.'' jäi ta seisma ja vaatas mulle otsa.
''No aga ei ole ju!'' Tõstsin ma natuke oma häält, vaatades maha. ''MINUL pole kõik korras ja ilmselt ka SINUL ei ole kõik korras. See kõik on lihtsalt nii ugghhh. Ja siis tulen mina ka veel oma lollide küsimustega tehes KÕIKE aina hullemaks. Ja mul pole isegi aimu, mis sinuga minevikus juhtus. Ma isegi ei tea enam.. Ma võin lihtsalt ära ka minna kiiremini kui ma sulle mingeid asju meelde tuletan ja sind sitasti tundma panen. Ma isegi ei tea miks sa minusugust IDIOOTI aitama tulid. ma ei saa aru. Nagu realseelt sa isegi ei tunne mind. Ainult seda et ma olen lihtsalt üks tüdr´uk, kes oma pere kaotanud''
Siis vaatasin talle otsa ja ta oli lihtsalt ehmunud. Ta ei osanud mitte midagi enam öelda. Ma pressisin oma huuled kokku, püüdes nuttu tagasi hoida peale kõike seda mis öelnud olin. Ma lükkasin oma tukka ülesse ja vaatasin oma vesiste silmadega ühte valget pargipinki. Ma jooksin sellele pingi juurde ja lihtsalt kukkusin sellele pingile. Ma toetasin oma käed oma jalgadele ja peitsin oma näo oma käte vahele, nii varjates oma pisaraid.
Hetke pärast tundsin soojust enda kõrval, kuidas keegi minu kõrvale istus. Nagu teada oli, oli see Da

Teavita ebasobivast sissekandest!