Twelve worlds[part 84] (14)

- - -

84.KRAHVINNA ELLESMERA KÄTTEMAKS

,,Kättemaks?" Kergitasin kulme. ,,Missugune?"
Krahvinna Ellesmera irvitas laialt ning vastas siidiselt: ,,Noh, vähemalt üks teist," - tema pilk vilksatas millegipärast Samanthale - ,,peab surema," lõpetas krahvinna nüüd mind vahtides.
,,Üks meist?" küsis Samantha. ,,Miks just üks? Miks mitte mõlemad või siis mitte keegi?"
,,Siis tunnete te valu," vastas krahvinna Ellesmera lihtsalt ja pöördus ümber. Ta astus paar sammu edasi ja jõudis laua juurde.
Krahvinna silitas laua pinda ja pomises midagi hästi vaikselt, nii et isegi mina oma teravnenud kuulmisega ei saanud sõnadest aru. Raputasin pead ja proovisin uuesti ning paremini kuulata, kuid sõnad kõlasid nagu mingi arusaamatu suminana.
Krahvinna Ellesmera vaatas taas minu poole ja lausus irvitades: ,,Noh, ei kuule hästi? Siin vangikoopal on loits peal - siin ei kuule keegi oma teravnenud meeltega paremini kui tavaline inimene."
Urisesin vaikselt ja rabelesin veidi. Metallklambrid ei jätnud järele ning seekord ei vaevunud krahvinna ka pilku tõstma, et minu tulutute katsete üle rahumeelselt irvitada. Siis jätsin ma rabelemise järele ja proovisin end aeglaselt metallklambritest välja libistada. Kuid siis tekkis küsimus: Kuidas ma pea välja saan? Urisesin uuesti, kuigi veidi vaiksemalt ning hingasin siis sügavalt sisse ja välja. Keerasin veidi rannet ja hakkasin aeglaselt libistama ja libistama... Ja siis jäi käsi kinni; jõllitasin oma sõrmeotsi, mis olid metallklambritesse kinni jäänud. Sõrmede ja metallklambri vahel oli veidi vahet - mismoodi see sinna kinni jäi?
,,Takistusnõidus, sa rumal plika," ütles krahvinna Ellesmera pilku laualt tõstmata, mida ta endiselt millegipärast silitas. ,,Su sõrmed jäävad sinna kinni - kätt sa sealt metallklambri vahelt lahti ei saa. Keegi peab need metallklambrid purustama - alles siis takistusnõidus lahtub."
,,Tore küll," porisesin ma vaikselt. ,,Aitäh, et ütlesid - sellest oli tõesti väga palju abi. Selle peale naeris vaid krahvinna Ellesmera mõnitavalt ja silitas lauda edasi.
,,Mida sa seda lauda silitad?" pahvatas järsku Samantha minu kõrval, nii et võpatasin kergelt. ,,Arvad, et laud hakkab nurru lööma või?" Turtsatasin vaikselt.
Krahvinna aga vastas lühidalt: ,,Ma lausun loitsu ja te segate."
,,Äkki me peaksimegi segama?" ütlesin ma kõva häälega. ,,Siis sa ei saa ju seda loitsu lõpetada."
,,Ma lausun seda mõttes, opakas," sähvas krahvinna Ellesmera seekord väga ärritunult. ,,Jää nüüd vakka ja lase mul tegutseda!"
Ja siis tundsin ma, kuidas kurk kitsamaks tõmbus, keel paksuks läks ja rulli tõmbus. Keel hakkas veidi lämmatama ning ma ahmisin õhku. Proovisin Samanthat hoiatada, et ta midagi ei ütleks, kuid välja tuli vaid mingi kurisemine.
,,Võta see kuramuse nõidus ära, sa nõid!" karjus Samantha siis, vaadates minu abitust. ,,Enda meelest oled mingi suur jumalus ning võid inimestega teha seda, mida tahad, eks!?"
,,Jää vait, plika," ütles krahvinna tasemini ning viipas kergelt käega. Ka Samantha ahmis õhku ja ma nägin, kuidas ta kurk kitsamaks tõmbus - see oli päris jube vaatepilt.
Järsku nägin ma lauale ilmumas hägust ja väikest hallikat kogu, mille ümber keerlesid väiksed suitsutorud. Siis hakkas hallikas kogu kuju võtma ning siis lebas laual pikk nuga. Käepide oli süsimust ja sametine ning käepidel oli ka paar tillukest rubiini. Tera oli üliterav ning hõbedane. Nuga suitses veel veidi aega, kuid siis hakkas mustalt hiilgama.
,,Nekromantia Nuga," sosistas krahvinna Ellesmera vaikselt. ,,Torkad elusa inimese sisse, siis see sureb ära ning tõuseb siis jälle ellu, kuid surnuna. Torkad surnud inimese sisse, tõuseb see ellu. Mõlemad alluvad noa omani.kule." Ta vaatas meie poole. ,,See on minu kättemaks."
Järsku see nõidus kadus, mis oli kurgu kitsaks nöörinud ning keele rulli ajanud ning ma karjusin: ,,Sa oled hull! Igavene m**d!"
,,Olengi," vastas naine rahulikult ja silitas noa käepidet. Hellalt ja õrnalt, justkui see oleks tema enda laps. ,,Ja mis siis? Maailmas on tähtis vaid võim ja veelkord võim. Hea ja paha on lihtsalt sõnad - tegelikult nad midagi ei tähenda. Pooli ei ole."
,,Mida ka sina sellest tead," pomises Samantha vaikselt.
Järsku mõtlesin ma, et metallklambrid on koos selle lämmatamis nõidusega järele andnud. Kohe, kui olin sellele mõelnud, klõpsatasid metallklambrid lahti ning ma kukkusin valju mütsatusega maha. Kohe, kui ma maandusin, kerkis põrandalt suur ja paks tolmupilv, mis ulatus laeni. Kuulsin ka teist mütsatust - Samantha oli samuti maandunud.
,,Ei!" kuulsin krahvinna Ellesmera kisendamist. ,,Te ei tohi põgeneda!"
Naeratasin omaette ning hüüdsin vaikselt: ,,Samantha! Põgeneme!"
Nägin siis enda poole jooksvat kogu ja sain punakate juuste järgi teada, et see on Samantha. Koos jooksime me ukse poole, mida ma ähmaselt läbi tolmu nägin. Jooksin kiiresti, Samantha kiirelt minu järel. Ja...
Mu käsi peatus lingil. Klõpsatus. Uks avanes. Kuulda oli vihisemist. Siis ma kukkusin jõulise tõuke tõttu maha. Kuulsin karjatust ja siis mütsatust. Järsku tolm hajus ja ma karjatasin. Samantha lebas kõhuli maas, täiesti liikumatu. Tüdruku seljast turritas välja musta käepidemega nuga. Samantha oli surnud. Ta ärkab taas ellu ja siis hakkab krahvinna Ellesmerat teenima. Peaaegu läbipaistev pisar langes mu põselt põrandale. Samantha oli end ohverdanud, et selline saatus mind ei tabaks.

- - -

Autori kommentaar »