Mesilase mure. (6)

Oli olemas väike külake, mille nimi oli Mesipuu küla. Küla kutsuti niiviisi, sest igal pool oli mesipuusid, kus oli mesitarusid ja kus oli omakorda mesilasi. Kokku oli neid puid vähemalt kakskümmend. Iga maja juures kasvas üks mesipuu, kus mesilased oma tarudes elasid. Tänu mesilastele oli siin külas hästi palju mett.
Küla ääres, väikese mänguplatsi kõrval elas perekond Mesi. See perekond oli õnnelik, sest neil oli hea raha teenida. Perekonna pea Ronald Mesi töötas koos mesilastega ja kogus koos nendega mett. Tal oli oma pood, kus ta sai mett müüa. Ta müüs kahte sorti mett - komplektis, kus oli kolm meepurki(suur, keskmine ja väike) ja üksikult(suur, keskmine või väike).
Komplekti hind oli kuuskümmend krooni ja üksikute hind oli erinev. Suur maksis kolmkümmend krooni, keskmine kakskümmend krooni ja väike kümme krooni. Kõik külaelan.ikud olid rõõmsad, et suht odavad hinnad olid. Ronald Mesi tegi ka kahele perele - pere Vallakule ja pere Sillale - soodustust, nii et need kaks peret pidid maksma viis krooni vähem.
Peale Ronaldi oli veel Mee peres ema Raahel, poeg Rasmus ja tütar Reelika. Rasmus oli kümnene ja käis juba koolis, kuid Reelika oli kuuene ja käis veel lasteaias - ema ei tahtnud, et tütar kuueselt kooli läheks. Kool asus teisel pool küla ja sinna saamiseks pidi minema üle Mesijõe silla.
Reelika oli õnnetu, et pidi olema iga päev kodus, sest lasteaia kasvatajad olid ära - preili Suususs oli puhkusel ning härra Pallepill oli haige. Reelika mõtles, et tal peaks härra Palepillist kahju olema, kuid tegelikult talle ei meeldinud see kasvataja eriti - ta oli range ja ta ei andnud isegi siis kommi, kui sa viisakalt palusid.
Täna oli neljapäev ja kõik pidid kodust ära minema peale Reelika. Ema Raahel pidi minema poodi, mis asus samuti kaugel - pidi üle Mesijõe silla minema - ja isa Ronald läks oma poodi mett müüma. Pärast tegeles ta mesilastega, et veel mett saada. Rasmus pidi muidugi kooli minema.
Nüüd jõudiski kellaseier poole seitsmele ja Rasmuse sõbrad - Maie, Kalle, Hans ja Sille - olid juba ukse taga. Rasmus laskis emal end suudelda ja Reelikal kallistada ja juba kaduski ta õue. Reelika vajus norgu - Rasmuseta oli alati igav, tüdruk oli harjunud temaga mängima ja mürama, kuid poissi ootasid koolikohustused.
Reelika lontsis oma tuppa ja hakkas oma pilti lõpuni värvima. See oli igav tegevus. Tüdruk jättis värvimise katki ja vaatas selle asemel aknast välja. Ja juba kuuliski ta, kuidas isa Ronald uksest väljus, Reelikale hüvasti hüüdis ja juba oligi ta läinud. Reelika oli veelgi kurvem, varsti läheb ema ka ära ja siis ta on üksi. Tüdruk soovis, et nende peres oleks koer, kellega ta saaks aega veeta. Siis vähemalt ta ei oleks nii kurb.
Järsku uks avanes. Ema Raahel tuli tuppa ja astus Reelika juurde, kellel nägu mossi tõmbus. Nüüd läheb ka ema ära, mõtles Reelika mõrult. Nüüd jään ma üksi - see pole aus. Ema Raahel silitas Reelika pead ja võttis ta ümbert ringi.
,,Ma ei taha, et sa ära lähed," ütles Reelika.
,,Ma pean," vastas ema ja silitas Reelika pead edasi. ,,Aga ära muretse, olen poole tunni pärast tagasi."
Poole tunni pärast, mõtles Reelika vihaselt. See on ju nii pikk aeg!
Järsku helises lauatelefon. Ema suudles Reelikat kiiresti põsele ja kiirustas vastu võtma. Reelika pööras pilgu aknalt ära ja kikitas kõrvu. See võis oluline kõne olla.
Ta kuulis emat ütlemas: ,,Oi, lausa jalaluumurd? Olgu pealegi, ma tulen sind vaatama." Siis kõne katkestati ja ema pani toru hargile.
Ema Raahel tuli tagasi. Kuid ta polnud enam lohutav ja helde. Nüüd oli ta murelik ja isegi veidi õnnetu. Ta tuli Reelika juurde ja kallistas teda. Ta hoidis oma tütar kaua embuses.
,,Tädi Margit kukkus trepil ja murdis jalaluu. Pean teda haiglasse vaatama minema. Mul läheb kauem aega."
,,Miks?" nõudis Reelika veelgi õnnetumalt ja proovis end ema embusest lahti rabeleda. ,,Ma ei taha üksi jääda!"
,,Aga Rasmus tuleb ju varsti koju," proovis ema last lohutada ja silitas jälle tema pead. ,,Ja isa tuleb lõunasöögile."
,,Aga sinna on ju nii kaua aega!" virises Reelika masendunult ja rebis end lõpuks ema embusest lahti. ,,Ma lähen õue," ütles tüdruk vaid ja jooksis toast välja.
Reelika jõudis välja ja läks mesipuu juurde, mis nende aias kasvas. Mesipuu oksa külge oli riputatud kiik, nii et Reelika sai rahumeelselt kiikuda ja mesitarus töötavaid mesilasi jälgida. Selle mesitaru mesilased olid sõbralikud - nad ei nõelanud kedagi. Reelikale tuli meelde, et ükskord oli üks mesilane teda kannast nõelanud. Tüdruk oli siis olnud oma sõbranna Elisa juures ja ta oli paljade jalataldadega õues kõndinud. Niiviisi astus ta mesilase peale ja mesilane nõelas teda. Reelika pidi mitu päeva sidemega olema.
Reelika istus kiigule ja kiik õõtsus kerge tuule käes. Reelika ei hakanud hoogu tegema, ta kartis, et murrab mesipuu oksa ja siis oleks pahandus käes. Ta ei soovinud isa ja ema käest tõreleda saada. Samuti poleks ka Rasmus rõõmus, sest talle meeldis samuti siin kiikuda.
Järsku märkas tüdruk veidrat asja. Mesitarust lendas välja üks pisike mesilane. Ta tuli pinisedes Reelikale lähemale. Reelika hakkas kartma - äkki mesilane nõelab teda. Reelika tahtis minema joosta, kuid miski tema sees ütles talle, et ta paigale jääks. Mesilane peatus Reelika nina ees ja pinises.
Reelika suureks ehmatuseks küsis mesilane pinisedes: ,,Terekest, Reelika."
Reelika oli väga ehmunud. Ta kogeles: ,,K-kuidas sa m-mu nime t-tead?"
,,Ma tunnen sind juba aastaid. Juba sellest ajast, kui sa sündisid," vastas mesilane rõõmsameelselt. ,,Sa meeldisid mulle juba algusest peale. Aga mul on nüüd üks mure." Mesilase hääl oli tõmbunud nukraks.
,,Mis mure?" päris Reelika uudishimulikult - ta ei kartnud mesilast enam sugugi.
Mesilane ohkas. ,,See on suur mure. Mesilaste kuninganna ei sünnita enam mesilasi, sest ta on õnnetu. Talle on vaja paarilist. Ja mesitarus ei leia me kedagi sobivat. Kuid kuninganna väidab, et mesilane on siin külas." Mesilase silmad lõid äkki särama. ,,Äkki sa aitaksid mind?"
Reelika oli veelgi rohkem kohkunud. ,,Mida, mina?" kogeles ta. ,,Aitan sind?"
,,Sa sobid selleks suurepäraselt!" hüüatas mesilane rõõmsalt ja tegi pinisedes ringe.
,,Oi, siis võib ikka!" Reelika punastas suurest meelitusest. ,,Aga mismoodi?"
,,Niiviisi!" hüüdis mesilane ja tegi Reelika ümber mitu kiiret ringi. Reelika ei näinud enam mesilast - näha oli vaid mingit kiiret kollakat kogu, millel olid mustad triibud. Mesilane tegi ringe ümber tüdruku pea, jalgade, piha - üleüldse terve keha.
Ja oh imet! Reelika tundis nahal kihelust ja kõdi. Siis nägi ta, kuidas maailm aina suuremaks kasvab. Reelika sai otsemaid aru, et ta kahaneb. Ta oli veidi närvis, kuid samas ka põnevil - ta ei olnud enam norgus sellepärast, et ta üksi koju jäi. Reelika kahanes riietega ja juba sekundi pärast seisis ta kiigel, vaid pöidla pikkune. Ja siis märkas Reelika ka, et tal on läbipaistvad tiivad ja kollane kleit, millele oli maalitud musti triipe.
,,Kuidas ma lendan?" uuris Reelika mesilaselt, kes oli lähemale lennanud.
,,Mõtle ja sa teedki seda!" hüüdis mesilane rõõmsalt ja viskas õhus hundiratast. Ja Reelika mõtleski ja juba ta oligi õhus!
Reelika lendas mesilase juurde ja küsis: ,,Muuseas, mis sinu nimi on? Või kuidas sind kutsutakse?"
,,Pinnponn Teine on mu nimi," vastas mesilane uhkelt. ,,Kuninganna endise abikaasa Pinnponn Esimese enda poeg! Mu isa tegi suuri tegusid!"
,,Oi!" hüüatas Reelika automaatselt ja surus mesilasel kätt. ,,Meeldiv tutvuda!"
,,Äkki hakkaks nüüd liikuma?" pakkus Pinnponn reipalt, kui oli Reelika käesurumise vastu võtnud. ,,Meil pole palju aega - kuniganna muutub iga päevaga aina õnnetumaks!"
,,Lähme!" nõustus Reelika ja hakkas oma koduhoovist välja lendama.
Ta lendas koos Pinnponniga igast mesipuust läbi ja küsitlesid kõiki mesilasi. Reelika imestas, millised tarud välja nägid - mett täis, oranžikad ja hästi meeldivad! Igas tarus oli oma kuniganna.
Mesipuu külas oli viisteist maja, kus keegi elas. Kui nende oma välja arvata, siis neliteist. Reelika tundis kõiki peresid: Vallakud, Sillad, Suusussid, Pallepillid... Ta tundis kõiki. Reelika ja Pinnponn lendasid igalpoolt läbi ja tegid pikkamisi tervele külale ringi peale.
Reelika oli taas norgu vajunud. ,,Me ei leia seda õiget mesilast ülesse!" hüüatas ta õnnetult, kui nad viimase mesitaru läbi käisid. Reelika teadmiste järgi ei olnud külas rohkem mesipuid. Peale maja juures kasvavate mesipuude olid nad läbi käinud ka kooli, haigla ja poe oma. Üks pidi veel olema, kuid Reelika ei teadnud, kus see on.
,,Ära anna alla," lohutas Pinnponn. ,,Me ei ole veel Mesipuude Kuningas käinud!"
,,Kus?"
,,See on kõigi aegade kõige suurim mesipuu! See on lihtsalt hiiglaslik! Ja taru on samuti suur - seal on tuhandeid mesilasi!" lausus Pinnponn õnnelikult.
,,Kui kaugel see on?" küsis Reelika kärmelt, valmis kiireks lendamiseks.
Pinnponn vastas: ,,Mitte kaugel."
,,Näita teed!" käsutas Reelika ja Pinnponn asuski kuulekalt teed näitama.
Nad vuhisesid Külavärava juurde, kus küla lõppes. Külastajad läksid sealt sisse ja välja. Kõik inimesed käisid siin Reelika isa Ronaldi mett ostmas. Otse külavärava juures kõrgus hiiglaslik mesipuu, mis oli väga jäme ja kõrge. See helkis kuldkollaselt. Pinnponn lendas puu taha, kus oli puu sisse raiutud trepp. Reelika tegi nördinud hää#!?!#use.
,,Nojah," nentis Pinnponn, ise ülespoole lennates. ,,Ma ei saa ise ka aru, miks see trepp tehtud on."
Reelika ja Pinnponn jõudsid suure ukse juurde, mille ees seisid kaks jämeda kehaehitusega mesilast, kelle käes olid veidi nürid hambaorgid. Üks mesilane tõstis oga hoiatavalt ette.
Teine küsis: ,,Kes tuleb?"
,,Pinnponn Esimene ja Reelika Mesi. Me tuleme siin Mee pere Mesipuu kuninganna käsul," vuristas Pinnponn kiiresti ja sellepeale uks avanes.
Pinnponn lendas sisse ja viipas käega. Reelika järgnes talle. Nad lendasid mööda oranžikat koridori ja jõudsid ühe ukse juurde, mille ees seisis järjekordne valvur. Valvur kordas küsimust ja Pinnponn vastas. Valvur noogutas ja avas ukse, kummardades Reelikale ja Pinnponnile. Viimased kaks astusid sisse ja nad leidsid end suurest saalist, mis oli lihvima löödud. Eemal oli troon ja sellel istus kuniganna. Ta silmitses meid küsivalt.
,,Mis on, kes te olete?" uuris kuninganna uudishimulikult.
Pinnponn vastas: ,,Me tuleme siin Mee pere Mesipuu kuninganna käsul. Ta ei suuda enam sünnitada mesilasi, sest ta on õnnetu. Ta soovib kaaslast ja me pole teistest tarudest sobivat leidnud."
Kuninganna jäi mõttesse. Hetke pärast ütles ta: ,,Olgu." Seejärel kutsus ta kõik meessoost mesilased kohale.
Pinnponn võttis oma nahkseljakotist välja väikese klaasitüki, mida ta oli eelmistes tarudes samuti välja võtnud. Ta sirutas klaasitüki ette ja küsis: ,,Kuninganna, milline on õige?"
Kuninganna hääl vastas: ,,See kõige keskmine." Peegel purunes, mis tähendas, et kaaslane on leitud.
Kõige keskmine mesilane hakkas helendama ja ta astus ette. Mesilane oli keskmiselt tüse ja ta oli heatahtliku näoga. Tal oli seljas smaragdroheline vest.
,,Mis sinu nimi on?" uuris Pinnponn seljakotti tagasi selga sikutades.
,,Diduss," vastas mesilane.
,,Tule meiega," lausus Pinnponn ja lendas ruumist välja.
Diduss jättis oma kuningannaga hüvasti ja lendas Pinnponnile järele. Reelika lendas kõige taga. Nad lendasid Külavärava juurest tagasi koju. Reelika, Pinnponn ja Diduss vihisesid tarusse ja jäid samasuguses ruumis peatuma. Seal istuv kuninganna istus palju rõõmsamalt troonil ja sirutas käed ette. Diduss tuli tema käte vahele ja nad kallistasid.
,,Aitäh Pinnponn ja Reelika!" hüüdis kuninganna rõõmsalt.
Reelika noogutas häbelikult ja vahtis oma jalgu. Pinnponn patsutas tema õlga ja nad lendasid tarust välja. Reelika laskus tagasi kiigele ja istus. Pinnponn pilgutas vaid silma ja Reelika oli tagasi oma suuruses. Reelika vaatas mesilast tänulikult ja sirutas peopesa ette, et mesilane saaks sellele laskuda. Pinnponn laskuski.
,,Aitäh sulle Reelika, et sa mind aitasid," tänas Pinnponn.
Reelika punastas jälle ja ütles: ,,Oi, sellest pole midagi."
,,Olgu, ma pean oma mesilaskohustuste juurde minema," lausus mesilane kahetsevalt ja tõusis jälle lendu. ,,Hüvasti!"
,,Hüvasti!" ütles Reelika veidi õnnetult, kuid rõõmsalt. Pinnponn kadus tarusse.
Reelika hüppas kiigelt maha ja jooksis tuppa ja istus aknalauale. See oli ikka tore seiklus, mõtles tüdruk ja jäi suurest väsimusest tukkuma. Hiljem mõtles ta alati ega see ei olnud unenägu.

Lõpp

Autori kommentaar »