Twelve worlds[part 47] (3)

- - -

47.TAASKOHTUMINE VAENLASEGA

,,Cameron!" karjatas Samantha kuskilt kaugelt.
,,Ah, mida?" küsisin ma segaselt, mu pea kumises kohutavalt.
,,Mida sa temaga tegid, sa m**d!?" kriiskas Samantha raevunult.
,,Sam, ma..." alustasin ma, kuid tuttav hääl katkestas mind.
,,Temaga on kõik korras, ta on lihtsalt uimane," ütles hääl ja ma ei suutnud aru saada, miks see hääl nii tuttav oli.
Paotasin silmad. Järsk valgus tungis mu silma, sundides mind kissitama. Ma lebasin mingil puitplaadil, mis oli natuke ette kallutatud. Mu käsi ja jalgu hoidsid paigal nöörid, mis tundusid metallist olevat. Tundub, et miski ei saa mind enam üllatada. Kuid ma ahhetasin, kui nägin, et minust kahekümne sentimeetri kaugusel oli hiiglaslik rauast ketas, millel olid sakilised ääred. See lihtsalt hõljus õhus.
Vaatasin paremale ja vasakule. Samantha oli samasuguses vangistuses nagu mina, ta lebas minust vasakul ja tema nina ees hõljus samuti raudketas. Ta paistis olevat kergendunud, et ma ikka elus olen, kuid tema silmis oli näha ikkagi hirmu.
Samanthast vasakul rippusid Janet ja Mary kõrvuti, käes laest ulatuva nööri külge seotud. Nad rippusid lõdvalt, silmad suletud. Tundus, et nad olid uimastatud või teadvuseta. Igatahes surnud ei saa nad olla ja nii kriitilisel hetkel nad ju ei saanud magada. Turtsatasin selle peale hääletult.
Vaatasin paremale. Joseph oli minu ja Samanthaga samas vangistuses, jällegi raudketas paari sentimeetri kaugusel hõljumas - poiss paistis olevat üsna rahulik. Joseph'st paremal olid Tom ja Larry seina külge kinnitatud, samuti nende metallist nööridega. Nad olid täiesti ärkvel ja nad rabelesid, et vabaks saada. Kuulsin enda ees heledat ja külma naeru. Vaatasin enda ette ja pidin suurest jahmatusest peaaegu uuesti teadvuse kaotama.
S e e o l i C r i s t e l l a. MISASJA!? Tundsin peapööritust - kuidas see sai võimalik olla? Mu peast kihutasid läbi igasugused mõtted, üks veidram kui teine. Ma olin ju Cristellat kohanud ja ta tundus mulle sõbrana. Siis tuli mulle meelde, et ta oli üks vaenlastest - p***e, me oleme ikka suures jamas...
,,Cristella!?" suutsin ma lõpuks ahhetada.
,,Sa t u n n e d teda?" Samantha kergitas jahmunult kulme.
Noogutasin kiirelt Samanthale, jäädes Cristella vastust ootama. Cristella naeris jälle seda külma ja kalki naeru ja irvitas.
,,Nojah, ma ju ei sobiks sellesse rolli või mis?" ütles ta endiselt irvitades. ,,Palju paremini oleks see osa sobinud Floriinale, eks ole?"
Tegelikult... See mõte oli jah mu peast läbi käinud... Tahtmatult, kuid siiski... Kuidas ta teadis? Ahjaa! Zimaarlased oskasid ju mõtteid lugeda - p***e, kuidas ma seda unustasin!? Cristella muigas - nüüd olin ma talle sama kuuldav, kui elevandi pasundamine kõrva ääres.
,,Jaah," venitas Cristella. ,,Nüüd oled sa sama kuuldav, kui elevandi pasundamine kõrva ääres..."
Ma urisesin raevunult - ta oli tõesti üks paganama m**d! Proovisin rabeleda, et vabaks saada, kuid need metalsed nöörid hoidsid mind paigal. Siis hakkas see raudketas minu poole liikuma. Jätsin rabelemise - nüüd on surmaaeg käes. Pigistasin silmad kinni, et seda mitte tunda.
Kuid siis... Tundsin mingit surinat oma silmades. Plõksatasin need järsult lahti ja raudketas lahvatas põlema. Põlema!? küsisin ma endalt. Paanika oli mu vallutanud - no pagan küll...! Leegid, mis raudketast limpsisid, olid neoonroosad ja särtsusid elektriliselt. Mu sõbrad jõllitasid tuld. Ja järsku see ketas lihtsalt plahvatas. Igalepoole tekkis tossu.
,,Misasja sa tegid...?" alustas Cristella jahmunult, kuid siis tundsin ma, kuidas keegi mu käest haaras.
Keegi sikutas mu läbi metalsete nööride ja tiris mu ukse poole. Siis nägin ma läbi tossu ja suitsu tuttavaid blonde juukseid. Ahhetasin kõvasti ja tahtmatult. Carl. Kuidas ta suudab alati sellistel hetkedel kohale ilmuda, kas te saaksite mulle öelda!?

- - -

Sorry, emps on nõme ja ma pidin lühikese osa tegema. :@

Autori kommentaar »