Twelve worlds[part 12] (6)

- - -

12.HIRMUTAV TEADE

,,Sa arvad tõesti nii?" sõnas Carl kulmu kortsutades ning tõusis püsti. Ta oli hetkega akna kõrval ning vahtis kortermaja hoovi, kus mänguväljakul mängivad lapsed rõõmust kilkasid.
,,Praegusel hetkel sa mind eriti ei veena. Su isa - minu kasuisa või mida iganes - on wundlane. Zimaarlaste vaenlane. Niimoodi on see olnud mitu sajandit." Poiss peatus, silmis hõõgumas mingi vanaaegne säde. ,,Ja see ei muutu varem või hiljem," lõpetas ta.
,,Jumal küll," turtsatas Celia veidi lõbustatud ilmega. ,,Kui hull see asi ikka olla võib? Kui see mitu sajandit tagasi oli, siis miks praegu te olete endiselt vaenlased?"
,,Ta just ütles seda," laususin ma ärritunult õele. ,,Carl ütles ju, et see on mitu sajandit tagasi alganud ja selle päevani kestnud. Ja see kestab edasi."
,,No olgu siis," turtsatas Celia uuesti ja lahkus, käed rusikas, toast.
,,Arvan, et solvasid teda," tähendas Carl lõbustatult.
Kehitasin õlgu ja vastasin ükskõikselt: ,,Ah, küll ma selle pärast korda ajan."
Järsku avanes uks ning selle vahelt piilus ema sisse. Ta naeratas laialt, kui nägi mind ja Carli koos. Pagan, mulle tuleb vahel selline tunne peale, et ema teab, et ma olen Carli armunud. Nojah, tegelikult ei saa ta seda teada, sest ta pole kunagi saanud minu mõtteid lugeda. Loodan kogust südamest, et see nii jääbki...
,,Carl, sa pead hambaarsti juurde minema," sõnas siis ema järsult ja lahkus.
Carl reageeris sellele väga veidralt. Ta pöördus väga järsult ümber, kuid siis ta mingitmoodi "rahunes" ja vaatas jälle aknast välja. Kuid nüüd oli tal kulm kortsus ja silmades peegeldumas mure. Ta hammustas vaikides huulde ja istus voodile, mudides mõtlikult käsi. Ta jalg tõmbles rahutult ning arvatavasti oli ta väga närviline.
,,Mis on?" turtsatasin ma muretult. ,,Ega hambaarst nii hull ka pole."
,,Selles pole asi," vastas Carl murelikult. ,,Seda on raske seletada."
Potsatasin samuti voodile istuma ja vaatasin Carli pingsalt. Nägin, kuidas närvilisus temas kasvas. Ma ei taipanud mõhkugi, mis pada ta ajab. Kuidas see raskelt seletatav on? Hambaarst vaatab su hambad lihtsalt läbi ja kõik. Vahel teeb ka mingi paranduse või midagi säärast, kuid nii hukk see asi ka ju ei ole?
,,Kas on mingi asi, millest ma ei tea?" uurisin ma vaikselt.
Poiss noogutas. ,,On palju asju, millest sa minu kohta ei tea. Kuid seda asja sa ei tea jah."
Ütlesin selle peale otsustavalt: ,,No, eks ma jaksan kuulata, lase käia!"
Carl ohkas ning tõusis jälle püsti, hakates edasi-tagasi käima, pea langetatud ja käed selja taha painutatud.
,,Vaata, see asi on tegelikult küllaltki lihtne," alustas ta seletamist. ,,Tavaliselt on zimaarlastel nürid hambad, sest nad ei pea niimoodi jahti nagu näiteks hunt või rebane, rebides oma ohvri hammastega puruks. Me lihtsalt imeme meeltega inimese tühjaks.
Niisiis, ma avastasin endas väga veidra asja. Kui ma peeglist end mõni päev tagasi vaatasin, siis märkasin ma seda, et esihambad olid mul nürid. Kuid mida rohkem hambas tahapoole suundusid, seda teravamaks nad muutusid. Kuna minu kõige tagumised hambad on väikesed, siis need ei paista eriti välja. Kuid need on väga teravad. Nagu vampiirikihvad või midagi seesugust."
Oleksin pidanud tõsiseks minema, kuid ma hoopiski turtsatasin.
,,Mis siin naljakat on?" küsis Carl, kulm kortsus.
Seletasin ikka veel veidi turtsudes: ,,See lihtsalt meenutab mulle ,,Vampiiri päevikuid", kus kaks vampiiripoissi läksid hambaarsti juurde."
,,Tead, see ei puutu hetkel asjasse," nähvas poiss.
,,Okei, okei, nali läbi," sõnasin ma rahustavalt, viimast korda turtsudes.
,,Carl, sa pead minema!" hüüdis ema ning Carl vaatas mind närviliselt.
,,Tuled sa minuga igaksjuhuks kaasa?" palus ta. ,,Ma ei suudaks ise midagi öelda, kui hambaarst küsib, miks mul ebaloomulikult teravad hambad on."
,,Olgu pealegi," nõustusin ma ja läksin Carli järel toast välja.
Läksime esikusse ning ma nägin silmanurgast, kuidas Celia meid jälgib. Tal oli selline ahne nägu peas nagu ta tahaks näha, kuidas me Carliga suudleme või midagi seesugust.
,,Hakake siis minema!" ütles ema rõõmsameelselt ning saatis meid trepikojani. ,,Sa ju tead Carl, et sul on zimaarlastele kohaselt nürid hambad."
,,Ja-jah," vastas Carl ebalevalt - ega ta ju ei saanud öelda emale, et tal on tegelikult teravamad hambad, kui oleks tohtinud olla.
,,Olgu siis, nägemisini!" lausus ema ja ruttas tagasi korterisse, jättes minu ja Carli trepikotta üksi.
Carl sõnas ohates: ,,No, nüüd algab üks kisma."
Ma vastasin: ,,Jap." ning tegin trepikojaukse lahti. ,,Kuid ei pruugi," lisasin ma veel.

- - -

Autori kommentaar »