Kurbus ja Armastus (4)

Tasane tuuleke puhub,
pole tal mingit suunda.
Ta lihtsalt on olemas,
ega keegi eriti hooligi.

Kui ta mind vaatas,
tajusin ma temast midagi.
See ei olnud rõõm ega kurbus,
vaid midagi vahepealset.

Järgmine päev jõuab kätte,
teinegi ruttab mööda.
Kolmandal päeval aga
tuleb välja tõeline tõde.

Tema uueks tüdrukuks on keegi muu,
ma ei suuda uskuda seda.
Ta suutis mulle haiget teha,
ilma vabandust palumatta.

Kui pisar veereb mul üle põse,
saab see mulle selgeks.
Sedamaid libiseb mu pilk
vaikselt loksuvale jõele.

Üks samm ruttab ees,
teine taga.
Ärevus pulbitseb mu sees,
hirm selle järel.

Teen ma õigesti?
Kas see muudaks midagi?
Tegelikult muudaks küll -
ma ei peaks enam seda taluma.

Kurbus vallutab mu meeli,
pisarad ei lõppe.
Külma ilma tuimus
hakkab vaikselt mõjuma.

Jää sillal on hirmus libe,
jäätunud on käsipuu.
Koperdades sammun ma
vaikselt käsipuu juurde.

Jää tõttu mitu korda libastun,
maha kukun ja ära löön pea.
Kuid see valu ei tundu tähtsana,
võrreldes selle suuremaga.

Minuti või kahe pärast
istun ma libedal käsipuul.
Vaatan hirmu täis pilgul
sügavasse külma jõkke.

Silmad ma kinni pigistan,
pisar lärtsatab vette.
Peagi vedelevad sillal
jope, sall ja saapad.

Kampsuni ja pükste väel
istun ma käsipuul.
Mõni inimene on peatunud,
käsi suul.

Kuid ma ei hooli,
hoolin ainult temast.
Mida tema tunneks,
kui ta teaks.

Järsku näen ma teda
ja tema näeb mind.
Käest pillab ta jäätise
ja karjub mu nime.

Hüüan elutult vastu,
hääl kurbusest kähe.
Kas ta tegelikult hoolib,
seda ma ei tea.

Juba järgmisel hetkel
kadus säär vee alla.
Siis juba rind
ja viimaks pea.

Jäine jõgi mind kallistab,
lohutavalt ja armsalt.
Seega hingan ma vapralt
ja neelan külma vett.

Rabeleda on mõtetu,
asi juba tehtud.
Mis mõttega ellu jääda,
kui ta ei hooli?

Mõne aja pärast
on kõik taas endine.
Inimesed kõnnivad,
jäine jõgi loksub.

Ainsad erinevused
on riided sillal.
Ja loomulikult ka,
tema pisarad vees.

Sekund läheb mööda,
teine järele.
Siis kostub plärts
ja temagi tuleb kaasa.

Siiamaani
on meie surm lõbus.
Tantsime lõpmatut valssi
selles rõõmsas surmavalguses.

Elu ei tundu meile mõtetu,
kuid sellel pole ka meile tähtsust.
Me mõtleme vaid üksteisest,
sest me armastame üksteist.

Autori kommentaar »