Suvi (2)

Väike tuuleke puhub üle rohu,
õrnalt ja hellalt.
Päike paistab puudele,
sõbralikult ja hellalt.
Mõlema paitus on hell,
mõlema puudutus on õrn.
Nad ei taha kellegile haiget teha,
sest suvel peavad ju kõik kenad olema.
Lilled oma varred uhkelt sirgu ajavad:
nemad on ju uhked!
Mõned kartlikumad õiekesed
aga ikka rohu sisse jäävad.
Triivib tuul kohale,
julgustab õikesi.
Paistab päike peale,
ergutab kartlikke lillekesi.
Siis saavad lilled aru,
pole nemad teisest halvemad!
Seega nad uhkelt
end veel rohkem sirgu ajavad.
Tuul suundub nüüd teisse suunda,
päiksekiired tema järel.
Koos kuivatavad nad pesu,
mida perenaine välja oli pannud.
Siuh ja kraps -
töö juba viie tunniga valmis!
Kõik on kena ja puhas
nagu suvel olema peab!
Sinine taevas laialt naeratab,
pilvetupsud mängivad.
Rohukõrred võimlemissirutusi teevad,
lilled aga tantsu keerutavad.
Tuul muigab muhedalt,
päike naeratab laialt:
nende töö on tehtud,
sest suvi on kenasti alanud!

Autori kommentaar »