Twelve worlds[Epiloog] (6)

- - -

EPILOOG

Kümme aastat hiljem

,,Emme, Cella võttis minu kõige kenamad värvipliiatsid ära," virises Carolyn mossitades, vahtides oma pilti suurest majast, mida ta tahtis oma sädelevate värvipliiatsitega ära värvida.
,,Cella, anna värvipliiatsid oma õele tagasi," käskis Carl rangelt, kuid mitte pahaselt - tema suunurk oli hoopiski muigesse tõmbunud.
,,Vabandust," ohkas Cella ja asetas värvipliiatsid tagasi lauale.
,,Tubli laps," kiitsin ma ja tõstsin Cella enda kõrvale diivanile.
Need kümme aastat on täiuslikult möödunud. Me lõpetasime Carliga kooli ja käisime mõlemad kolm aastat ülikoolis. Pärast ülikooli otsisime endale töökohad: Carl töötas nüüd ühes tehnikapoes ja mina asusin tööle ühes minu lemmikus riietepoes.
Kui möödunud oli viis aastat, jäin ma taas rasedaks ja sünnitasin teise tütre - Carolyni. Nüüd on Cella kümnene ja käib juba neljandas klassis ning Carolyn on viiene ja läks just lasteaeda. Cella juuksed on muutunud kohevateks, tumepruunideks ja kasvanud talle pihani. Silmad on tal meeldivalt tumepruunid ja ripsmed pikad ning süsimustad. Nahk on tüdrukul heledamat tooni ja kasvu on tal parajalt. Cella pole ka tüse magusasöödik, vaid mõõdukas sale laps.
Carolyn on samuti heledamat tooni nahavärviga ja süsimustade pikkade ripsmetega, kuid juuksed ja silmad on tal Carli moodi. Juuksed on kergelt lokkis ja blondid, silmad meresinised. Carolyn on aga omaealistest veidi pikem ja isegi targem. Sellel ajal, kui teised alles lugedes veerisid, oskas Carolin umbes kolm lõiku täiesti puhtalt ära lugeda. Pärast hakkas ta veidi veerima, kuigi vahel ei muutunud sõnad üldse raskemaks, vaid olid sama kerged edasi.
Mina ja Carl pole eriti muutnud. Minu juuksevärv on endiselt punakaspruun, kuid need on nüüd rohkem kohevamad ja pikemad. Silmad säravad mul rohkem ja ma hoian end vormis jõusaalis käimisega. Carl on samasugune nagu enne, tal on ainult väike õllekõht võib-olla ette tekkinud.
Kolisime vanast kodust kaks aastat tagasi ära. Elame nüüd Londoni äärelinnas ühes eramajas. See on kahekorruseline, lumivalge, suure taga- ja eeshooviga ning tagaukse juures laiutas suur veranda, kus me soojematel ilmadel sööme. See maja on piisavalt suur minu, Carli, Cella, Carolyni, Puffy, Dorise ja Dennise ning Melan jaoks.
Puffy, Doris, Melan ja Dennis. Olime elanud meie uues majas kaks kuud, kui Cella ja Carolyn hakkasid mult ja Carlilt nuruma lemmikloomi - väikseid või suuri, polnud vahet. Peaasi, et oleksid. Seega ostsime Carliga neile sünnipäevaks lemmikloomad. Carolyn pidi kaks päeva rohkem ootama, kuid ta oli väga õnnelik, et see ootamine pikem ei olnud. Pere peale ostsime me armsa Pekingi paleekoera Puffy, Cellale deegud Doris ja Dennis ning Carolynile armsa kassipoja Melani.
Melan ja Puffy alguses haukusid ja kräunusid üksteise peale, kuid pärast hakkasid nad rohkem läbi saama. Ükskord juhtus niisugune armas asi, et kui Melan kogemata ühe taldriku maha ajas, jooksis ta Puffy varju. Carolyn tahtis Melaniga veidi tõreleda, kuid Puffy hakkas sellepeale urisema ja taganes koos Melaniga. See oli tõsiselt armas vaatepilt.
Meil oli nii hästi läinud. Mitte midagi pole valesti läinud. Celia, Samantha ja ema käivad meil iga kuu tagant külas ja Celiale meeldib Carolyni ning Cellaga tegeleda, kuigi ta on juba kaheksateist.
Mulle meeldib minu uus, tavaline elu. Eelmine polnud ka paha, kuid see oli liiga...ettearvamatu. Mulle meeldib vahelduseks elu, kus pole maagiat. Kuid samas tulin ma ühe veidra mõtte peale kirjutada enda elust raamat. Sellest elust, kui ma olin maagia sisse pahuksisse keerdunud.
Ma panin selle raamatu pealkirjaks ,,Twelve worlds".

- - -

Autori kommentaar »