Twelve worlds[part 98] (15)

- - -

98.KÕIK ON SELGUNUD

Ma ei tea, kui kaua ma teadvuseta olin, kuid igatahes silmi avades tundsin ma nii suurt valu, et ma korra uuesti silmad sulgesid. Ootasin paar sekundit, avasin taas on tinarasked silmad ja tõstsin ettevaatlikult käsi. Valutas hirmsasti, kuid ma ei tundnud, et midagi oleks murdunud. Sama asi oli jalgadega ning ülejäänud kehaga. Kätega laupa katsudes tundsin sõrmede all kuivanud verd, kuid see ei jäänud mulle mõtetesse kauaks.
Tõusin ettevaatlikult kükakile ja ajasin end siis täispikkuses püsti. Hõõrusin vaikselt oiates oma liikmeid ja sirutasin käsi ning selga. Vaatasin ettevaatlikult kõiki neid süsimusti, veripunaseid ning säravvalgeid tükikesi - järsku juhtub midagi? Midagi ei juhtunud, seega otsustasin lähemale minna.
Astusin aeglaste sammudega tükikeste kuhja poole ja vaatasin, kuidas need läikisid ja isegi veidi nõrgalt kumasid. Needusest mul igatahes kahju küll polnud. Krahvinna Ellesmerast ka mitte, kui Samanthal õnnestus ta tappa. Kuid kas ikka õnnestus? mõtlesin ma järsku hirmunult. Järsku...Samanthaga juhtus midagi või läks viltu?
Raputasin pead. Ma ei tohtinud nii negatiivselt mõelda. Otsustasin, et lähen Samanthat otsima, sest ma ju ei teadnud, kuhu ta võis sattuda, kui meid üksteisest lahti kisti. Järsku nägin ma, kuidas eemal hakkas paljas õhk, seinast veidi eemal, helesinakalt kumama.
Tõmbusin kohe kaitsepoosi ja jälgisin ainti helesinakat kuma, mis aina teravamaks muutus ja peagi ka ähmased piirjooned võttis. Järsku muutus helesinakas värv värvilisemaks: helesinakale värvile lisandusid valge, šokolaadipruun, beež ja hõbe. Siis võttis see kuma inimese kuju ning minu ees seisis taas helesinakas kleidis kuninganna Bianchi, hõbedane tiaara juustes.
Seekord ma ei laskunud põlvili, vaid pomisesin: ,,Kuninganna Bianchi..."
,,Jah, mu kallis laps," ütles kuninganna Bianchi naeratades. ,,Sa said oma väga raske ja eluohtliku ülesandega suurepäraselt hakkama. Üllatavalt hästi. Oivaliselt. Briljantselt. Neid sõnu on mitmeid ja ma loeks neid ette sulle vist kaua aega, kui meil vaid oleks seda aega.
Asi on selles laps, et needus on nüüd hävitatud. Krahvinna Ellesmera on samuti surnud, sinu sõbranna Samantha tappis ta. Nüüd hakkab needus kogu maailmas lahtuma ning päeva pärast on ta maakeralt lõplikult kadunud ning ei tule kunagi tagasi. Sa võid nüüd tavalist elu hakata elama, Cameron," lausus kuninganna mind vaadates. ,,Uuesti tagasi pöörduda oma tavalise elu juurde."
Vaatasin kuninganna Bianchile otsa ütlesin vaevu kuuldava ja minu üllatuseks ka veidi kurvapoolse häälega: ,,Ma ei saa lihtsalt tagasi pöörduda, uuesti kooli minna ja edasi õppida. Kuidas ma põhjendan oma puudumisi? Kuidas ma oma last kasvatan, kui ta mul sünnib?" Vaatasin oma ümara kujuga kõhtu. ,,Ma pean otsast alustama. Peale oma lapse eest hoolit.semise pean ka Celia eest hoolit.sema. Kuidas ma seda teen? Mul on ema kasvõi vaja. Mul on vaja Carli." Pisarad tikkusid mulle silma.
Kuninganna Bianchi vaatas mulle pikalt otsa ja vastas siis: ,,Ma tean, et sul on raske, Cameron. Väga raske. Sa ei ole seda ära teeninud, et peaaegu kõik sind maha jätsid. Kuid ära anna kohe alla, Cameron. Needus ja krahvinna Ellesmera on lõplikult võidetud. Poo võidust on juba saavutatud. Iga tunneli lõpus on valgus nagu öeldakse," lausus Bianchi uuesti naeratades, seekord lohutavalt. ,,Ära anna veel alla."
,,Ma proovin," kostsin ma viralalt naeratades. ,,Kuid ma ei tea, kas ma suudan lahingu võita nii, et ma enne odaga rindu ei saaks."
,,Sa suudad küll. See on sinu sees olemas."
,,Aga mul on kaks küsimust," muutsin ma siis teemat. ,,Esiteks, kes mu isa mõrvas? Üks mees oli, aga ta polnud see õige."
,,Kui needus hakkas maakerasse valguma, loos see iseenda teadmatta kurjusetükid, mis võtsid tavalise inimese kuju ja hakkasid mõrvama," selgitas kuninganna Bianchi. "Sinu isa sattus ohvriks. See kurjusetükk on nagu mesilane: kui nõelad, kaotad oma üheainsa nõela ja sured ära. Kurjusetükk sureb samuti, kuid ta ei kuku pikali, vaid pudeneb süsimustaks liivaks ja pudeneb maa alla."
,,Olgu," ütlesin ma kõhklevalt. ,,Teine küsimus on mul säärane: kas ma ei pidanud saama Kaheteistkümne Maailma valit.sejaks? Mulle tuli meelde, et lohed koopas rääkisid sellest. Ma nägin seda unes muidugi."
Kuninganna Bianchi vaatas korra mujale - ta oli mõttes. ,,Sa nägid seda unes," kordas ta mõtlikult. ,,Kuid ma ausalt öeldes ei tea, mida see tähendab. Kuid sa arvatavasti tead ettekuulutust," ütles ta siis minu poole vaadates.
,,,,Kui täht needusega kohtub, algab sõda.
Toimub sõda headuse ja kurjuse vahel.
Kui kähmlus lakkanud, tõusevad must
ja hõbe taevasse ja kaovad päikesepaiste taha,"" tsiteerisin ma endale pähe kulunud ettekuulutust.
,,Täpselt," lausus kuninganna Bianchi. ,,Ja mida viimased read ütlevad?"
,,Kui kähmlus lakkanud, tõusevad must ja hõbe taevasse ja kaovad päikesepaiste taha," vastasin ma. ,,Võitlus on lõppenud. Must kadus juba päikesepaiste taha. Kas hõbe ehk minu vägi kaob samuti?"
,,Jah, kuid osa sellest jääb siiski sinusse alles," selgitas kuninganna Bianchi. ,,Selle väe, mille ma sulle andsin, tegid sa kaheks. Väikese osa jätsid endasse, teise osa lasid välja. See osa, mille sa välja lasid, kadus päikesepaiste taha. See, mille sa endasse jätsid, hakkab iga natukese aja tagant suurenema ja võtab siis lõpuks terviku kuju."
,,Olgu, see on selge," kostsin ma. ,,Kuid kuidas selle valit.semise värgiga jääb?"
,,Ma arvan, et see oli kõik needuse seoses," vastas kuninganna. ,,Midagi rohkemat ma sellest kahjuks ei tea. Aga nüüd mu laps, on mul aeg lahkuda. Ma arvan, et me näeme peagi." Kuninganna Bianchi naeratas, hakkas läbipaistvaks muutuma ja kumama. Ta justkui hägustus ja siis...teda äkki ei olnud kusagil.
Vahtisin veel paar sekundit seda kohta, kus kuninganna Bianchi olnud, kuid pöörasin siis pilgu kõrvale. Järsku nägin ma enda poole tulevat inimesesiuletti, kes tuli lonkava sammuga. Tundsin Samantha ära ja jooksin samuti veidi lonkava sammuga tema juurde.
,,Samantha!" hüüdsin ma.
,,Cameron!" karjus Samantha vastu ja me lendasime üksteisele vastu suurde embusse.
,,Ma arvasin, et sinuga juhtus midagi," ütlesin ma, rõõmupisarad silmis.
,,Mina ka," ütles Samantha, pilgutades pisaraid täis silmi. ,,Kuid ma jätsin lootuse ikkagi endasse." Kallistasime uuesti.
,,Mis nüüd siis edasi saab?" küsis Samantha, kui me olime lõpetanud.
Olin just vastamas, kui ma järsku tundsin kramplikku valu kõhus. Oiatasin ja tõmbusin kägarasse.
,,Mis on?" küsis Samantha ehmunult.
Kergitasin pilgu ja ütlesin, samal ajal, kui tundsin oma pükstes midagi märga: ,,Mul läksid veed lahti."

- - -

Lõpuks uus osa! Ma tean, et suur vahe ja mitu tuhat vabandust selle pärast! 20 päeva - oh sa issand! Noh, igatahes tuli nüüd uus osa, mis siis, et igav. Järgmised osad on lõppu juhatavad, siis tuleb epiloog ning kõige lõpus lisa. Lõppu jõuab minu kõige-kõige pikem järju!!! :)

Teie kallis -Beanbiten-, parimatele lugejatele -Bb- :)

Autori kommentaar »