Twelve worlds[part 97] (11)

- - -

97.LÕPPLAHING

Läbi Cameroni silmade

,,Sa tead?" küsis Samantha minu üllatuseks umbuslikult. ,,Mismoodi? Oled selgetnägija või?"
Tegin tema nina ees nipsu ja kostsin: ,,Hallo, kas sul ikka mälu on alles? See halb vägi pidi ju head väge nagu magnetit ligi tõmbama. Sa ise veel lubasid, et sa ei vahi mind nagu mingit opakat, kui ma selliseks muutun!"
Samantha ei teinud minust eriti välja, vaid pomises vaevu kuuldavalt: ,,Mnjah, midagi sellist mainisin ma küll."
Lubasin endale lühikese naeru ja märkisin püsti tõustes: ,,Me peaks minema hakkama. Meil pole eriti rohkem aega."
,,Me peame magama," ütles Samantha napilt, jäädes oma asemele lamama.
,,Magada jõuame ka homme, kui see homme läbi saab. Magada jõuame terve elu. Lausa pool elu. Võid ka tervelt sada aastat voodis lesida, kui soovid, kuid praegu peame me teele asuma!" teatasin ma otsustavalt.
,,Siis võid sa üksi minna," ütles Samantha vaikselt.
Pöördusin ümber. Samantha paistis kuidagi kahtlasena - võisin vanduda, et nägin mingit kummalist helki tema silmades. Hmm, imelik - see Balamyr ei saa ju endiselt tema sees ju olla? Või selle taga on hoopis krahvinna Ellesmera või needus? Ma ei tea enam isegi, mida uskuda või arvata. Võib-olla on kõige parem praegu magama heita ja järgmisel päeval teele asuda? arutlesin mõttes.
,,No, olgu pealegi," vastasin lõpuks alistunult. ,,Kuid kohe, kui oleme hommikueinet söönud, asume teele - aega pole raisata."
Minu rõõmuks muutus Samantha ilme jälle tavaliseks, helk kadus ja ta nõustus. ,,Kohe pärast einet asume teele," sõnas ta naeratades. ,,Nii et lähme magama."
Sõbranna kohendas end mugavamani lamama ja siis keeras mulle kergelt selja, öeldes veel: ,,Ilusaid unenägusid."
Heitsin samuti oma asemele pikali, keerasin end seljaga Samantha poole ja mõmisesin vastu: ,,Head ööd." Kui olin silmad sulgenud, möödus paar minutit ja ma uinusin. Kuid üsnagi rahutusse unne. Mis juhtub homme? Kas kõik läheb korda või nurjub hoopis?

- - -

Järgmisel hommikul tundsin ma end väga erksa ja reipana. Ja ma tajusin ka endas kerget ärevust ja võib-olla isegi sulgkerget, vaevu aimatavat paanikat, mis minus mäsles. Minu peas keerlesid igasugused ärevad mõtted, mis kaldusid halva poole. Mõtlesin enamasti sellest, mis juhtub siis, kui kõik absoluutselt otsast lõpuni metsa läheb. Mina võin ju maailma tagasi tulla, aga Samantha...
Kui ma istuli tõusin, märkasin, et Samantha istub eemal puupakul ja näksib aeglaselt üht jänesekapsast. Tõusin püsti, pomisesin talle: ,,Tere hommikust," ja kõndisin veidi eemale, kükitasin maha ja võtsin mõned marjad, mis olid eilsest alles jäänud.
,,Mnjah, toiduvaru on meil üpriski kasin," tähendasin ma, kui olin Samantha kõrval istet võtnud. ,,Ma juba ootan, millal ma koju tagasi saan minna ja endale sada võileiba ning muid asju valmistada."
,,Ära unusta Celiale ka veidi anda," ütles Samantha naeratades. ,,Ta ei saa ainult raasukestest toituda."
Paistis, et Samantha polnud aru saanud, et ta puudutas täiesti valet teemat. Kui ta Celiat mainis, mõtlesin paratamatult kohe temale ja mulle tõusis klomp kurku. Ühe korra olin ta unustanud, pidi teine kord ka siis tulema? Tõesti, kuidas Celial läheb? Kas ta üldse saab hakkama? Kas tal on toitu, mida süüa ja elu, mida elada? Mulle tuli paratamatult meelde ,,Matilda" raamat, kus oli see vaene kooliõpetaja, kes pidi koolis alati kõhu täis sööma ja siis niimoodi terve päeva ja öö läbi ajama.
Kui ma juba Celiale mõtlesin, sõudsid mu mõtted juba isale. Ta oli surnud. Mõrvar teadmata. Kes seda küll tegi? mõtlesin maruvihaselt. Kes söandas inimese tappa, keda ma armastasin? Siis libisesid mõtted emale. Tema oli lahkunud. Vabatahtlikult. Ta siis ei armastanud mind ja Celiat? Ta ei tulnudki tagasi, et meid kasvõi endaga kaasa viia? See oleks parem olnud, kui lihtsalt järsk mahajätt.
Ja siis...mõtlesin ma Carlile. Klomp tõusis taas kurku, seekord juba suurem. Miks ma pidin alati talle mõtlema? See on nagu mingi needus, millest on absoluutselt võimatu lahti saada! Ohkasin mõttes - miks elu peab küll nii keeruline olema!?
,,Kas me hakkame liikuma?" uuris Samantha mõne minuti pärast.
Tõusin püsti, neelasin viimase mustika alla ja nõustusin: ,,Me peame tõesti liikuma hakkama. Meil pole enam aega. Me peame selle asja võimalikult kiiresti lõpetama."

- - -

Kui me lõpuks keset mahajäetud lagendikku seisime ja ringi vaatasime, tuli mul tahtmine see kõik lihtsalt unustada. Magama jääda ja magada vähemalt üks aasta, et korraks kõik mured unustada. Ma püüdsin meenutada neid kujutluspilte, mida ma olin eile õhtul näinud - see meeldetuletamine ei käinud kaua.
,,Mis on meie esimene sihtpunkt?" päris Samantha, hõõrudes külmast värisedes käsi.
Me olime Samanthaga kokku leppinud, et otsime kõik kujutluspiltides esinenud kohad ülesse, et kontrollida, kas oleme õigel teel. Lõpuks oli meil kavas paikneda ümber kuhugile mäe juurde, kus see silindri kujuline torn asus.
,,Nii, esimene on lumine org. Pärast seda tuleb kitsas puudevaheline puupilpade ja kividega kaetud teeke. Siis tuleb see mägi, mille tipus on see silindri kujuline tornike ja kõige viimasena tuleb see ruum..."
,,Ja-jah, selge," katkestas Samantha mind. ,,Alustame siis lumisest orust."
,,Nii, võta minu kätest kinni," õpetasin ma sõbrannat, kes kuuletus. ,,Nii jah. Noh, üks, kaks, kolm - läksime..."
Ümbrus venitati nagu laiemaks ja see muutus häguseks. Ümbrus keerles, lumiste latvadega männid ja kuused sulandusid üheks roheliseks keeriseks, millel on mõnedes kohtades suured valged laigud ning ka kahvatusinine taevas muutus sinakaks massiks. Lõpuks see lõppes ning me seisime Samanthaga keset ühte väikest orgu, mis oli üsnagi sarnane selle metsaga, kus me olnud olime. Puudelatvad olid lumised ja lund sadas kergelt.
,,On see sama koht?" kontrollis Samantha igaksjuhuks, mille peale ma kergelt noogutasin. Keskendusin nüüd sellele puudevahelisele kitsale teele ja ümbrus kadus taas...
Ilmus tihe salu, mille puud olid kitsade tüvedega ja seega üksteisele veelgi lähedamal, et oli kitsas seista. Latvad polnud lumised ja see lumi, mis maas oli, oli veidi sulanud ja kaetud kuuse- ja männiokastega. Lund siin ei sadanud - puudeladvad moodustasid nagu mingi tiheda lae, millest lumerätsakad hästi läbi ei pääsenud. Puupilpade ja kivikestega kaetud kitsas metsatee tegi puude vahel sikk-sakke ja keeras igasse suunda, hargnedes kord kaheks või kolmeks või suundudes ainult kõrvale või hoopiski otse.
Ma ei oodanud ära, millal Samantha kontrollima hakkab, vaid keskendusin uuesti ja mõtlesin pingsalt sellele mäele, kus silindri kujuline torn asus. Kuid ma ei mõelnud otseselt mäetipule, vaid keskendusin mäenõlvakule. Ümbrus muutus taas üheks rohekasvalgeks keeriseks ja sellele lisandusid hallikad ja pruunikad täpid ning kriipsukesed.
Siis ilmus roheka sargis ja külmunud rohuga mäenõlv, millel olid väikesed kivirahnud ja mõne meetri kaugusel teineteisest paistsid ka mõned lumehunn.ikud, mis olid jällegi kuuse- ja männiokastega kaetud. Ajasin pea kergelt kuklasse ja silmitsesin silmi kissitades sünget musta silindri kujulist torni, mis mäetipus kõrgus. Tajusin sealt poolt hoovavat kurje jõude, mis minu sees olevat head väge magnetina ligi tõmbas.
,,Olemegi kohal," ütlesin vaikselt, pööramata tornilt pilku.
,,Jah," nõustus Samantha sama vaikse häälega, vaadates samuti torni, kulmud murelikult kortsus. ,,Oleme ohu juures. Ei tea, kas me sellest pääseme?"
,,Ma ei tea," tunnistasin ma.
Nüüd polnud endam tagasiteed. Olime ise selle tee valinud. Kui sa eksid metsas ära, võid alati tagasi minna ja hoopis teisele poole pöörata. Meie aga pole metsas eksinud. See pole juhus. Me ei saa ümber pöörata ja parema asemel vasakule pöörata. See oli meie otsus. Vabatahtlik. Ja nüüd olime teelõpu lähedal. Kuid kunagi ei või teada - järsku asub teelõpus sügav kuristik, millesse kukkudes võid sa hukkuda?
,,Lähme," lausus Samantha, mind käest kergelt tõmmates. ,,Mida kiiremini me sinna läheme, seda kiiremini see kõik läbi saab. Sa ju tead seda, eks ole?"
Noogutasin hajameelselt ja tõmbasin oma käe Samantha haardest vabaks. ,,Lähme," nõustusin ma. Ma ei suuda ära oodata, millal see kõik lõppeb, lisasin mõttes.
Hakkasime vaiksete ja ettevaatlike sammudega mööda mäenõlva üles rühkima, libastudes külmal ja niiskel rohul ning komistades väiksemate kivide otsa, mis olid justkui mäe külge naelutatud.
Silindri kujuline torn jõudis pikkamisi aina lähemale ja lähemale. Samuti ka võitlus, mõtlesin juba ärevamalt, kui enne. Heitsin kiire pilgu Samanthale - ka tema ilme oli ärev ja silmades märkasin ma kerget paanikat. Ohkasin mõttes - miks peab kõik nii keeruline ja raske olema?
Lõpuks, umbes viieteist minuti pärast jõudsime me mäetippu, silndri kujulisest tornist umbes kümne meetri kaugusele. Silmitsesin torni: see oli kõrge, süsimusta värvi ja need vähesed aknad, mis tornil olid, kumasid rohekalt. Huvitav, mis seal ruumis on, mida ma ka nägin? arutlesin mõttes. Kas seal redutabki needus?
Kui me torni juures peatusime, uuris Samantha: ,,Kellega sa võitled?"
Ma ei saanud temast hästi aru. ,,Mis mõttes?"
,,Noh, kas sa võitled krahvinna Ellesmeraga või needusega või hoopis mõlemaga?"
,,Ma pean vist alguses ikka needusega võitlema. Sa tahad öelda, et võtad enda peale krahvinna Ellesmera?" Olin jahmunud.
,,Täpipealt. Niisiis, see on otsustatud," ütles Samantha rahulikult. ,,Aga kuidas me sisse saame? Ümber paiknedes?"
Mõtlesin hetke ja vaatasin arupidavalt torni. ,,Ma arvan, et peame vist ümber paiknema," ütlesin siis.
Samantha pöördus minu poole, ma võtsin tal kätest kinni ja keskendusin kogu jõust sellele ruumile, kus kumas rohekas valgus. Kus pidi toimuma võitlus. Väristasin hetkeks õlgu - ma tõepoolest kartsin. Ümbrus keerles, muutus hägusaks, kuid mind pani imestama sähvatus, mis toimus.
Keset mind ja Samanthat sähvatas mingi erkkollane välgu moodi asi ja ma tundsin, kuidas meid üksteisest eemale tõugati. Tahtsin Samanthat hoiatada, kuid suu ei avanenud, sõnadest rääkimata ja Samantha lasi minu kätest lahti. Mind tõugati eemale suure hooga ja ma lendasin suure hooga vastu midagi kõva. Mul jäi hing kinni ja ma libisesin mööda seda kõvat asja - arvan, et sein - alla.
Pilgutasin silmi ja nägin, et ma olen suures ruumis, kus kumaski see rohekas valgus. Ruum oli kuplikujulise laega ning ümarate seintega. Ainuke osa ruumist, mis oli sirge, oli põrand. Vaatasin ringi - ruum oli tegelikult tühi, eemal olid hunn.ikus mingit metallketid ja nendest veel eemal oli mingi ümar laua moodi asi, mis oli väga madal, peaaegu põranda vastas.
Mul jäi uuesti hing kinni - sellel laua moodi asja kohal hõljus mingi süsimust paksu udu moodi asi, mis oli "seljaga" minu poole. Vähemalt ma nii arvasin. Tõusin hiirvaikselt püsti ja astusin mõned sammukesed kogule lähemale.
Kogu "pöördus ümber" ja oli nüüd minu poole. Selles kohas, kus asuvad inimestel silmad, asusid kogul kaks teravate nurkadega veripunast ovaali, mis olid kergelt kissis. Silmadest veidi allpool oli "kihvadega" suu.
,,Ma ootasin sind," ütles kogu kähinal irvitades. ,,Ma ootasin sind, Cameron."

Läbi Samantha silmade

Natuke pärast seda, kui see imelik, välgu moodi asjandus mind ja Cameroni lahku ajas, paiskusin ma kõvasti vastu midagi kõva ja jäin liikumatult lamama. Tundsin, et leban külmal põrandal - arvatavasti kivipõrandal, sest see põrand sulgedest ja patjadest küll tehtud ei ole.
Oigasin vaikselt ja ajasin end istukile. Pilgutasin silmi ja vaatasin, kuhu ma maadunud olin. Olin keset laia rõdut, mille põrand oli pruunikatest plaatidest tehtud. Põrandat ümbritsesid kõrged ja teravad süsimustad ogad. Nägin endast eemal minu poole seljaga olevat naist.
,,Ma ootasin sind Samantha," ütles krahvinna Ellesmera mesimagusa häälega. ,,Ma juba teadsin ette, et sina ja Cameron tulete. Ma pole nii opakas, kui te arvate."
,,Ma arvan siiski, et sa oled üks igavene opakas," nähvasin ma püsti tõustes. ,,Muidu sa oleksid surnud. Kuidas sa üldse pääsesid? Torn ju lit.sus sind laiaks või mis?" Irvitasin, nautides oma sõnu. ,,Polnud just mugav mis?"
Krahvinna Ellesmera urises vihaselt ja müristas: ,,Nüüd ma olen elus! Ja jäängi elusaks! Hoopis teie leiate huku, seda ma luban!" Ta pöördus ümber ja vaatas mind irvitades: ,,Ja sellega võitlus alaku."
Enne, kui ta lõpetas sirutas ta oma peopesad ette ja nendest lendas välja ümar ovaali kujuline lillakas energiakogu, mis minu poole sööstis. Karjatasin vaikselt - vähemalt Ellesmera seda ei kuulnud - ning viskusin eemale, lüües oma lauba vastu kiviplaate ära. Tundsin, et midagi sooja niriseb mööda mu laupa alla - see oli veri.
Urisesin ja karjusin: ,,Kurat sind võtku, krahvinna! Hoopis sinul on lõpp, ütlen ma!"
Hakkasin tegema kätega löömis sarnaseid liigutusi ja koguaeg, kui ma "õhku lõin", siis lendas krahvinna Ellesmera poole tosin väikest leegipalli, mis olid erkoranžid. Naeratasin mõttes - kui ma suudaks teha korraga kümme lööki, lendaks krahvinna poole 120 leegipalli ja ta leiaks oma otsa. Kahjuks pole see võimalik, mõtlesin nukralt ja jätkasin krahvinna pommitamist.
Krahvinna Ellesmera pomises midagi endamisi, ja joonistas näpuga õhku suuri silindreid. Järsku tekkis tema ette suur läbipaistev silinder, mille piirjooned helesinakalt kumasid. Naine irvitas. Kurat, tal on kilp ees! Katkestasin otsemaid leegipallide viskamise ja jooksin kiirest ühe samba taha, mis rõdul oli - neid leidus kuhjaga.
,,Mida ma nüüd teen?" pomisesin endamisi meeleheitlikult. ,,Cameron oskaks ükskõik mida teha! Minu erialaks on ainult tuli ja...hüpnoos!" Sellega tuli mul enam-vähem hea mõte. Järsku suudaksin ma Ellesmerat kuidagi mõtte teel hüpnotiseerida?
Piilusin vaikselt krahvinna poole, kuid ta ainult seisis seal, näol võidurõõm. Miks ta võidurõõmutseb? imestasin endamisi. Miks ta ei ründa? Kuid ma taipasin, et tal on mingi kaval riugas mõttes.
Hakkasin keskenduma - mõtlesin pingsalt krahvinna silmadele ja hakkasin teda mõtte teel hüpnotiseerima. Keskendusin kõigest jõust ja minu rõõmuks hakkas tema "silmadele" tekkima klaasistunud pilk ja tema pilk muutus tuhmiks. Hakkasin temaga mõtte teel rääkima:
,,Sa teed nii nagu ma ütlen!"
,,Jah, Samantha. Ma teen nii nagu sa ütled."
,,Võta see silindri kujuline kaitsekilp maha ja astu umbes kümme sammu ettepoole!"
,,Tehtud, Samantha."
Kiikasin igaksjuhuks sinna poole, kus oleks pidanud asuma krahvinna Ellesmera, kuid mulle vaatas otse vastu krahvinna enda nägu, mis oli täis võidurõõmu ja irvitamist. Karjatasin ehmunult ja paiskusin automaatselt umbes meetri jagu eemale.
,,Nüüd valmistu hukuks," ütles krahvinna vaikselt minu poole sammudes.

Läbi Cameroni silmade

,,Needus," laususin ma vaikselt.
,,Jah, kullake," lausus needus sama vaikselt ja ma tajusin, et ta irvitab. ,,See olen tõesti mina? Otsisid mind? Või hoopiski ootasid?"
,,Ma otsisin sind selleks, et sind hävitada," sõnasin sama vaikse tooniga. ,,Sul peab olema lõpp. See kõik peab lõppema ja võimalikult ruttu."
Needuse silmad läksid veelgi rohkem kissi ja ta irvitas. ,,No, teeme siis raskemat moodi."
Järsku tabas mind peas suur valuhoog. Karjatasin ja siis tabas mind kõhtu nagu mingi kramp. Vajusin oiates põlvili ja varisesin siis põrandale. Esimese hoobiga ei suutnud ma vastu võidelda ja ma väänlesin maas, ise suurtes valuhoogudes.
Tundsin nagu mu jalgu ja käsi hakatakse keha küljest ära rebima. Tundsin nagu mu kõht saetakse pooleks. Tundsin nagu keegi kolkiks minu pead tosinate kirveste ja muude asjadega. Karjusin kõigest kõrist ja kuigi ma tahtsin vastu panna, oli valu nii suur, et ma lihtsalt ei suutnud.
,,On mõnus!?" kriiskas needus üle mu karjete kimedalt. ,,On mõnus!? Mind on sada korda niimoodi hävitatud ja ma pidin seda taluma! Ainuke hea asi oli see, et igakord krahvinna Ellesmera päästis mind! Talu nüüd seda sina! Sina! SINA!
Las sinu isa ei kohta sind surnute juures. Jäägu ema ja su kallis Celia sinust ilma! Jäägu Carl sinust ilma! Ilma, kas sa mõistad!? ILMA!"
Kohe, kui ta Carli mainis, tundsin ma endas järsku vihapurset. See hakkas minus keema ja ütlused ema, isa ja Celia kohta lisandusid sinna vihasse ja viha suurenes. Tegelikult ma eriti ei taibanud mis toimus, kuid ma kahte asja teadsin: seda, et valu ma enam ei tundnud ja viha aina kasvas.
Tõusin vihaselt püsti ja jõllitasin seda suurt, inetut, süsimusta paksu udu moodi kogu, nende jõledate veripunaste silmade ja "kihvadega". See hea vägi, mille kuninganna Bianchi mulle andis, lisandus vihale. Jõud suurenes. Minu enda vägi, mis oli alati minu sees olnud, lisandus samuti. Kokku tuli hiiglaslikult suur energia, mis minus pulbitses ja tahtis välja saada.
Kuna ma tahtsin ikka ellu jääda, siis "saagisin" sellest jõust väikese osa välja ja "panin kõrvale". Tõstsin oma käed ette ja mu peopesad hakkasin otsemaid nendesse hoovavate kuumuse pärast heledalt kumama.
,,HOOPIS SINA PEAD SUREMA!" kisasin ma kõigest kõrist. ,,SINA, SA OPAKAS! SINA!" Siis tekkis minu peopesadest veidi eemal suur kollakas energiakera, mis aina suurenes ja suurenes ning lõpuks oli see umbes ühe keskmise kirjutuslaua suurune ning särtsus suurest energiast.
Siis lendas kera minu peopesadelt ja see vihises kimeda häälega needuse poole. Needus kriiskas läbilõikavalt ja kimedalt ning kera tabas teda suure, kõrvulukustava kärgatuse saatel. Needus otsekui plahvatas: suured suitsevad süsimustad söe sarnased tükid lendasid igale poole ja isegi lisandusin säravvalged ja veripunased tükid.
Löögi jõud oli nii tugev, et ma lendasin umbes kolme meetri jagu õhku ja puudutasin kätega riivates lage. Siis kukkusin ma kivi kombel alla ja põntsatasin veel kord õhku ning jäin siis sinna lamama. Mul oli nii suur väsimus ja peapööritus, et kaotasin teadvuse. Kuid üht ma teadsin: needus oli hävitatud. Ta oli igaveseks kadunud.

Läbi Samantha silmade

,,Kindlasti!" hüüdsin ma.
Järsku, ilma, et ma millestki aru sain, kisendas krahvinna läbilõikavalt. Karjatasin ja surusin käed kõrvadele, kuna krahvinna kisendas nii valjult ja hullumeelselt. Ta peaaegu nagu nuttis.
,,Ta on kadunud!" kriiskas ta. ,,Igaveseks! Mind polnud teda aitamas! Ta suri! Kõik läks luhta! Ja selles on süüdi see neetud Cameron! JA SINA!" karjus ta siis minu poole vaadates. Krahvinna kriiskas uuesti ja kargas mulle kätega kallale, küünistades mind oma pikkade küüntega ja proovides mul luud puruks murda.
,,KURAT, JÄTA JÄRELE!" karjusin ma talle otse kõrva nii, et krahvinna hetkeks eemale põrkas ja ma kasutasin juhust. Sihtisin täpselt ja saatsin tema poole ühe suure leegikera, mis teda otse rindu tabas.
Krahvinna Ellesmera paiskus õhku - lausa mitme meetri kõrgusele - ja lendas siis raksti alla, otse kiviplaatidele! Auts! mõtlesin ma. See pidi valus olema!
Sinna jäi naine liikumatult lamama. Vahtisin teda, suu paokil. Krahvinna Ellesmera ei liigutanud. Ta ei rünnanud. Äkki see on jälle üks kaval riugas? Ootasin hinge kinni pidades minuti. Mitte midagi. Ta oli surnud. Mõni teine oleks üles karanud ja ,,JUHHEIII!" hõisanud, kuid mitte mina. Ma olin nii kurnatud, et vajusin teadvusetult maha.

- - -

Kõige pikem osa siis! Loodan, et meeldis! Minu arust kõige põnevam. Sorry, kui see võitmine liiga lihtsasti läks, kuid jutt läks üpriski pikaks!

-Beanbiten-, sõpradele -Bb-

Autori kommentaar »