Twelve worlds[part 93] (6)

- - -

93.JUBE UNENÄGU

,,Kui kaugel see loss sinu arvates on?" uuris Samantha minu käest, kui me end külmadele kividele istuma sättisime.
,,Ma ei tea," tunnistasin ma. ,,Võib-olla paari päeva tee kaugusel, võib-olla lähemal või kaugemal. Loodan ainult, et midagi tõsist ei juhtu või me mingi jama otsa ei koperda."
Olime rännanud selles paksus okasmetsas juba paar päeva. Iga päev panime endale püsti mingi laagri - tavaliselt maani kaarduvate okstega kuuse all - ning ööbisime seal. Nüüd on juba kolmas päev ja mingit kuninglikku lossi ei paista silmapiiril olevat.
Nüüd oleme jõudnud Samanthaga jälle ühe kõrge kuuse juurde, mille kaardus oksad ulatusid maani ja moodustasid justkui väikese koopa. Tassisime sinna "koopasse" mõne puupaku ja kivilahmaka ning muretsesime ka marju ja seeni. Muidugi ei tohiks sellise ilmaga marju ja seeni kasvada, kuid mine sa tea - järsku on mingi võlumets. Leidsime ka puude juurest lume all väga hästi säilinud jänesekapsaid ja isegi paar mustikat. Mingi pidusöök meil ei olnud, kuid eelmistel päevadel polnud saak nii hea: ainult paar veidi mädanenud seent, paar marja - enamus kibedad või liiga hapud - ja tegelikult rohkem me ei leidnud.
Me olime koos valmistanud võlujõu abil väikese puukausi, kus sööki puhastada. Olime kogunud kaussi võimalikult puhast lund ning Samantha oli seda tule abil kergelt sulatanud. Siis pesime seened ära, mõned veidi mustemad marjad ka ning sõime. Nüüd oli hilisõhtu käes ning tuli veidi puhata.
,,Magusaid unenägusid," soovis Samantha, kui ta samblale ja lehtedele pikali heitis, mässides end tihedamini oma sammalkasukasse.
Tegin grimassi, kordasin sõbranna sõnu ning heitsin samuti oma okstest, samblast ja lehtedest meisterdatud asemele pikali. Tõmbasin sammalkasuka koomale ja pistsin jalanõudesse ning ka krae vahele paar puhtamat samblapadjakest. Siis lasin oma peal samblahunn.ikule vajuda ning paari sekundi pärast ma juba uinusin...
- - -
Kõndisin ühteaegu kindla ja kõhkleva sammuga edasi. Samantha kõndis minu kõrval, kuid nagu ma märkasin, kindlama sammuga. Oma rõõmuks märkasin ma, et okasmets hakkas hõrenema. Samantha oli seda samuti märganud ja naeratas.
,,Me oleme pääsenud, Samantha!" lipsas hõise üle mu huulte ning minu kõhklev kõndimine muutus erksaks ja kekslevaks jooksuks. ,,Lähme! Loss paistab!"
Loss paistis tõesti. Sisetunne ütles, et see on tõesti kuninganna Bianchi loss. See oli kergelt sinakas ja kumas. Lossil oli mitu kitsast ja paar laiemat torni ning kõikide katuste otsad olid teravad. Katusetippude otsas lehvisid roosakassinised lipud. Aknad olid silindrikujulised.
Järsku tundsin ma, et pean peatuma. Miski nagu...sundis mind. See oli veider tunne. Kuid oma kahtlustest hoolimata peatusin ma siiski. Miski ütles minu sees, et pean ümber pöörduma ja selja taha vaatama. Kui see mulle kohale jõudis, tekkis minusse sulgkerge, kuid siiski raudtugev hirm. Mida ma siis näen, kui ümber pööran? Kas midagi kohutavat? Vaenlast? Laipa? Või siis hoopis midagi meeldivat? Näiteks kuninganna Bianchit ennast või Carli, kes on tulnud tõsiselt vabandust paluma? Kuid ma sain aru, et see peab olema midagi hirmsat. Pöördusin ümber ja kangestusin soolasambaks.
Samantha polnud kohalt liikunud. Ta vahtis midagi klaasistunud pilguga, mida mina ei näinud. Ma peaaegu eristasingi seda imeõhukest klaasikihti tema silmadel... Järsku muutusid Samantha silmaterad koos iiristega ime väikseks nagu pisike, vaevunähtav ring keset silmamuna. Täiesti iseenesest kerkisid Samantha punakad juuksed õhku ja jäidki sinna rippuma.
,,Samantha?" küsisin ma kõhklevalt, jälgides ainiti tüdrukut.
Sõbranna käed lõtvusid järsult ja jalad samuti. Terve keha. Ennem oli tema keha täielikult pinges ja järsku lõtvus. See on...jube. Järsku Samantha silmad sulgusid ja võbelesid kergelt. Mulle tekkis tunne, et tema silmad liikusid laugude all.
,,Samantha?" kordasin ma juba hirmunult. Vaatasin äreva pilguga vasakule, paremale, taha ja isegi kiikasin Samantha taha. Puude vahelt, selja tagant ega ka Samantha tagant ei paistnud kedagi kahtlast, kes oleks võinud seda teha. Mis siin toimub? mõtlesin ma ärevalt ja tundsin, kuidas paanika minusse tekib - esialgne erutus kohale jõudmise pärast oli täielikult hääbunud Kes seda teeb Samanthale? Või mis?
Järsku Samantha tõusis justkui nöörist tõmmatuna kikivarvukile. Keegi nagu hoidis teda. Samantha pea langes tuhmi ja vaevukuuldava mütsatusega rinnale ning ta kerkis nagu üles kergitatuna õhku. Ma oleksin eelistanud, kui see oleks toimunud kiiresti ja kähku nagu näiteks ,,Harry Potteri" kuuendas osas, kus see tüdruk õhku kerkis. Seda meenutades tuli mulle hirmus mõte pähe, et Samantha peal on samuti mingi jube needus. Kuid kas tema tuleb sellest eluga välja nagu see tüdruk või ta...hukkub? Ei, ma ei tohi nii negatiivselt mõelda! Kuid ma ei suuda ka optimistlik olla...
Samantha kerkis tervelt mitme meetri kõrgusele õhku, kuid mitte nii kõrgele, et ma poleks suutnud teda näha. Siis vajus tüdruku pea kergelt kuklasse ning tema silmad klõpsatasid välgukiirusel lahti, õudusevari ilmes. Siis avanes tema suu ning sellest pääses välja kime, verdtarretav kriise.
,,Samantha!" karjatasin ma hirmunult ning ma tajusin oma hääles paanika, ärevuse ja meeleheide segu. ,,Ütle midagi!" karjusin ma edasi, nüüd juba anuvalt. Kuid mis kasu on anumisest, kui Samantha ei suuda vastata. Haarasin kätega peast kinni ja karjusin kõigest kõrist igasugu roppusi ja vandesõnu, et kiruda oma abitust... Ma ei suuda midagi teha... Ometigi on mul maagilised võimed ja ma võiks lihtsalt õhku lennata, Samanthale ühe ergutava obaduse anda ja ta alla tuua! Kuid seekord on mul tunne nagu sellest jääks väheks... Nagu ma oleks täiesti tavaline inimene, ilma võlujõu ja mingi ravimita.
Ja siis, nii järsku, et ma ei jõudnud isegi silmi pilgutada, katkesid Samanthat õhus hoidvad nähtamatud nöörid. Sõbranna hõljus sekundi murdosa jooksul veel õhus ja siis ta langes alla, selg ees. Ta maandus tuhmi mütsatusega lumes ja jäi sinna liikumatult lebama, seljaga minu poole.
,,Samantha?" küsisin ma vaevukuuldavalt ja astusin kaks ebalevat ning kõhklevalt sammu sõbranna liikumatu, maas lebava keha poole.
Sõbranna ei vastanud. Ja siis nägin ma särvvalgel lumel tumedat, purpurpunast laiku, mis aina suurenes. Jõllitasin seda laiku ja Samanthat kangestunult. Kas ta...? Mis...? See ei saa ju...?
Jooksin lähemale ning haarasin temast kinni. Keerasin Samantha selili ning vaatasin tema kriitvalget ja pärani suuga nägu. Suust tilkusid üksikud verepiisad ning nägin ka, et juuksed olid tumeda verega koos. Võtsin meeleheitlikult Samantha käe enda kätte ja katsusin tema rannet, proovides leida pulssi. Mitte midagi. Katsusin kaela. Mitte midagi. Kas see on tõesti võimalik? Ma ei tahtnud tõele näkku vaadata. Vajusin Samantha elutu keha peale ja hakkasin nutma.
- - -
Mu silmad klõpsatasid lahti ning ma tõusin järsult istukile. Karje oli üle mu huulte libisenud ning ma hoidsin kätt suu ees. Vaatasin igaksjuhuks enda kõrvale ja ohkasin kergendatult. Samantha lamas minu kõrval, silmad suletud ja rind hingamise taktis tõusmas ja langemas. Ta oli elus. Teda ei oldud minu juurest minema tiritud. Kõigest uni, ütlesin iseendale rahustavalt.
Tõusin püsti ning tirisin ühe suurema kivi "koopa" avausele ning potsatasin kivile istuma. Vaatasin välja. Lumesadu mäsles endiselt väljas. Millegi pärast tajusin ma, et Carl praegu samuti vaatab lumesadu. Kas ma olin tema vastu liiga karm? Kas tõesti ähvardab Samanthat tõsine oht? Kas me jõuame kunagi kuninganna Bianchi juurde? Kas ma saan üldse krahvinna Ellesmerast ja sellest kuramuse needusest jagu selle relvaga? Kas ma üldse saan selle relva? Kas ma läbin selle testi, millest jutt käis? Kas ma kunagi näen Celiat, oma sõpru ja ema? Kas ma kunagi saan pöörduda oma tavalise elu juurde? Kas minu laps tuleb üldse ilmale? Ohkasin. Nii palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust. Lund sadas edasi ning see rahustas mind.

- - -

Tere, vabandust siis, et ma nädalavahetusel ühtegi osa ei teinud. Laupäeval olin ma lihtsalt kogu päeva ühe sõbranna juures Harkujärve lähedal - päris kaugel eks? - ning pühapäeval käisin koolis ujumas ning perega kuni õhtuni Lagedil. Sain vaevu õppimisega hakkama, jõudsin isegi korra Mängukoopas ära käia, kuid uut osa tõesti kirjutada ei õnnestunud.
Kuigi on nädala keskpaik, lisasin siiski uue osa, et te minu peale liialt solvunud ei oleks. :) Ja ma ei teinud mingi tibatillukese osa ka - täitsa normaalse pikkusega -, nii et nautige ja ma arvan, et nädalavahetusel tuleb uus osa. Pühapäeval on mul muidugi sünnipäevapidu, kuid see on hommiku poole. Igatahes päikest!
-Beanbiten-, kõige usinamatele lugejatele -Bb- :)

Autori kommentaar »