Twelve worlds[part 91] (6)

- - -

91.LAAGRIPAIK

Kaljuplaadilt kadumine ja Carli juurde ilmumine võttis ainult hetke. Kuid see hetk paistis nii lõputuna nagu oleks möödunud vähemalt pool tundi või rohkemgi. Tegelikult kestis see ainult hetk.
Ümbrus minu ümber oli hägustunud ja siis hakanud keerlema. Järsku see kõik lakkas ning ma lendasin külmale, kuid kindlale, kaljule kõhuli. Mul jäi hing kinni, seega veeretasin end aeglaselt selili ja proovisin rahulikumalt hingata.
,,Cameron! On sinuga kõik korras!" kuulsin Carli hüüdu ja siis tundsin tema sooje - vähemalt minu kehast kraadi võrra soojemaid - käsi endast kinni haaramas. Põimisin oma käed ümber poisi kaela ning too aitas mu püsti, suudeldes mu huuli põgusalt.
,,Sa oled nii külm," märkis Carl kulme kergitades. ,,Mis juhtus? Nägime vaid mingit kaljuplaati alla kuristikku kukkumas. Käis päris kohutav krigin ja ragin... Ma kordan veel, m i s j u h t u s?"
,,Ma libisesin mööda kaljut alla," pomisesin ma tuimalt. ,,See oli nii jube... Siis kukkusin kaljuplaadile ja siis järsku hakkas kaljuplaat kalju küljest ära nihkuma ning tekkis kohutav krigin... See oli nii-nii jube... Siis kukkus kaljuplaat kalju küljest tõesti ära, ma haarasin servast kinni ja mulle tuli pähe ümberpaiknemine... Ma keskendusin nii kõvasti, kui sain, sinule, Carl ja siin ma olengi." Vaatasin poisile viralalt naeratades vastu ja surusin oma põse vastu tema rinda.
,,Ta on ehmatusest tuim," kuulsin Floriinat märkimas. ,,Järsku läheks kuhugile varju alla ja teeks lõkke? Me kõik toibuks ja siis võime edasi minna."
,,Sa oled sellega nõus Cameron?" uuris Carl minu käest.
,,Muidugi on ta nõus..." kuulsin Samanthat vaevu kuuldavalt pobisemas.
Heitsin kiire pilgu Carli, Floriina ja Samantha nägudele. Seejärel sulgesin silmad ja surusin uuesti oma jäise põse vastu Carli rinda, vastates tuimalt: ,,Olgu pealegi." Seejärel vajusin ma une ja teadvusetuse sarnasesse olekusse.
- - -
Ärkasin alles tüki aja pärast. Kui ma silmad avasin, märkasin ma, et olen üksi - kedagi teist ei olnud. Ajasin end istukile, kuid oiatasin siis ning vajusin uuesti selili. Nägemine hakkas selginema ja siis tundsin ma ka midagi okkalist enda all.
Avasin silmad, mida olin hetk tagasi uuesti sulgenud ja tõusin ettevaatlikult istuli. Nüüd oli mul juba kindlam ja seega sain paremini ringi vaadata. Istusin oksadest, lehtedest, samblast ja okkadest tehtud asemel, pea all kuidagi kokku seotud samblahunnik ja peal lehtedest tekk. Lehed olid samuti mingitmoodi kokku kinnitatud.
Floriina, Carl ja Samantha tegid arvatavasti mingi laagri, sest siin oli kõik hoolikalt tehtud. Nad olid laagriks valinud mingi väikese koopa, mille põrand, lagi ja seinad olid tuhmhallid ja valgete laikudega. Koopa keskel põles keskmise suurusega lõke, mille ümber olid kaks pikka puupalki.
Lõkke ümber, paar meetrit kaugemal, olid ülejäänud kolm asemet. Minust vasakul oli üks ase, paremal samuti ning eespool veel üks. Carl oli vist valmistanud mingi asja, kuhu sai asju riputada, et nendes olevaid asju soojendada. Mõlemal pool lõket olid minu käe pikkused jämedad oksad, nende peal veel üks, veidi lühem oks ning pealmise oksa külge oli kinnitatud mingi konksu moodi asi, mille külge oli riputatud puust anum. Silmi kissitades sain ma aru, et see on puust kauss, millel on kaas peal. Kaanel oli samuti väike konks tehtud ja nüüd see rippuski tule kohal, soojenedes. Ma ei saanud aru, kuidas kauss lõkkesse ei kukkunud, kuid eks see mingi nipi abil kaane küljes püsis.
Vaatasin koopaavaust, mis näis väga väike olevat. Mul jäi hing kinni. Läbi koopaavause nägin ma lumesadu ja ka mägesid! No okei, päris mägesid ma ei näinud, kuid ma nägin pikki, hallikaid ja kõrgeid kogusid. Vangutasin pead - see on nagu ,,Narnia" filmis!
Vaatasin ringi ega järsku koobas edasi ei vii nagu selle lohe koobas viis. Kuid pidin pettuma - koopast ei viinud mingi tunnel ega käik edasi. Ohkasin. Oleksin tahtnud natuke ringi uudistada, kuid näib, et siin pole midagi uudistada. Järsku nägin ma mingit kogu koopaavause juurest siia poole rühkimas. See "kogu" nägi Carli moodi välja.
,,Carl?" hõikasin ma kõhklevalt püsti tõustes.
,,Cameron!" hüüdis Carl üllatunult vastu. ,,Sa oled ärkvel?"
Kehitasin õlgu ja mu suunurgad tõusid iseenesest kõrvuni. ,,Mida sa siis arvad?" naeratasin ma. Kuidagi oli mu tuju lõbusaks läinud.
,,Kus me oleme?" uurisin ma siis, kui Carl oli minu juurde jõudnud.
,,Koopas," vastas poiss. ,,See on meie laagripaik umbes päevaks või kaheks. Just seadsime end sisse. Avastasime, et see koht on nagu talvemaa - valmistasime nii hästi kui oskasime endale sammalkasukad ja vooderdasime ka jalanõud ära."
Ohkasin ja istusin tagasi asemele, avastades, et mul on seljas pikk sammalaksukas. ,,Mida me siis edasi teeme?"
Carl istus minu kõrvale ja võttis mul õlgade ümbert kinni. ,,Ma tõesti ei tea," tunnistas poiss. Ta vaikis korra, kuid lausus siis otsustavalt: ,,Kuid ühte ma tean: me peame kuninganna Bianchi juurde jõudma."

- - -

Teade kõikidele lugejatele! Kuna ma järjejutu arvatavasti enne kooli valmis ei saa, siis jätkan kooliajal. Muidugi ma ei jätka argipäeviti, sest siis mul võib-olla ei jätku aega ja teie samuti ei jõua lugeda. Niisiis, kui kool hakkab, siis jätkan nädalavahetusel.

Autori kommentaar »