Twelve worlds[part 90] (6)

- - -

90.RETK KUNINGANNA BIANCHI JUURDE JÄÄTORNI, MÄGEDE VAHELE

Taas on mul ülesanne täita? mõtlesin ma. Alles nüüd on mul vaja ülesanne täita. Seda ma muidugi valjusti ei öelnud, selle mõtte asemel laususin aupalikult: ,,Tervist, lord Horeos." Seda öelnud, tegin ma kiire kummarduse.
,,Minu ees ei ole sul vaja kummarduda, tüdruk," lausus lord Horeos leebelt naeratades. ,,Sa oled samal kõrgusel, mis mina, võib-olla kõrgemalgi. Hoopis sinu ees peaksin mina kummarduma." Mees kummardus.
,,Kuidas ma saan kuninganna Bianchi juurde või kuidas teda kutsutaksegi?" uurisin ma, kui lord Horeos oli püsti tõusnud.
,,Ma saadan ise sind Mägedesse," vastas lord. ,,Ning sinu sõbrad samuti. Nagu Jenyz sulle kindlasti ütles, pead sa saama iidse relva, millega needuse ja krahvinna Ellesmera vastu võidelda."
,,Ma seda niisama kindlasti kätte ei saa?" kordasin ma mõrult Floriina küsimust.
,,Ei," nõustus lord Horeos. ,,Sa pead läbima testi. Samuti sinu sõbrad. Saatku sind edu, Täht," ütles mees siis. ,,Saatku sind hea õnn, et sa suudaksid seda maailma päästa hukatusest."
Kohe pärast seda, kui ma noogutasin, tõstis lord Horeos oma käe ning viipas sellega. Mees tegi aeglaseid randmeliigutusi, nõksutas kergelt sõrmi, tegi siis järsu viipe paremale ning järsku avanes minu ees erksinine, energiast särtsuv portaal. Portaali sisemus keerles peadpööritavalt ning portaali keskmes oli näha harvu erkkollaseid imepeenikesi välke.
,,Puuduta seda julgelt," ütles lord Horeos, kui märkas minu kõhklust.
Vaatasin mehe poole ja noogutasin tummalt. Heitsin kiire pilgu selja taha ja nägin, et Carl, Samantha ja Floriina seisid üsnagi minu lähedal. Pöörasin siis pilgu tagasi portaali poole ja hingasin sügavalt sisse ja välja. Astusin kaks sammu portaalile lähemale ning sirutasin käe välja, unustades hirmu. Minu peopesa puudutas kergelt portaali ja lõpuks kadus käsi kuni randmeni portaali sisse. Portaali sisu oli limane ja veniv... Jäine... Ja siis tiris see mind enda sügavikku...
Kukkusin, pea ees, portaali erksinisesse sügavikku, lendasin uperkuuti ja lendasin siis allapoole, jalad ees. Minu ümber sähvisid imepeenikesed erkkollased välgud ning nüüd kuulsin ma vaikset mürinat, mis pidi vist olema kõue sarnane hääl. Vaatasin kiirelt selja taha ja nägin, kuidas Samantha minu järel allapoole kukub...
See portaal tundus imelikuna. See ei teinud igasuguseid järske pöördeid, sikk-sakke nagu ameerika mäed või hästi pöörane toru, mida võib veekeskustes leida. See portaalitunnel viis kogu aeg alla ja alla... ja pöördus siis järsult üles! Mul jäi hing kinni, kui ma rinnaga vastu portaaltunneli seina prantsatasin ja siis uperkuuti üles lendasin. Siis keeras tunnel järsult vasakule...siis paremale...jälle vasakule...järsult üles ning siis taas alla. Kuid seekord veelgi järsemalt. Alguses oli olnud tunnel kergelt kaldus, võib-olla natuke rohkem, kui mäenõlv. Kuid seekord suundus tunnel otse alla.
Järsku lendasin ma valju kõmakaga vastu kõva ja külma pinda ning silme ees vilkusid mul mustad tähekesed. Tundsin, et libisen... Avasin suurte pingutustega silmad ja nägin, et libisen mööda järsku kaljut aina alla poole... Heitsin kiire pilgu selja taha ja nägin enda taga kitsast kuristikku, mis ei paistnud eriti sügav, kuid siiski piisavalt sügav, et oma luud murda.
Proovisin end mööda kalju niisket ja jäiset pinda üles vinnata, kuid selle tõttu tegin ma hoopis mingi veeremise ja pöörde sarnase liigutuse ja libisesin aina järsemalt alla. Järsku ei paistnudki enam kalju pinda ja ma kukkusin alla... Ja järsku ma maandusin kõva mürtsuga vastu veelgi külmemat kivipinda ja mul käis pea pööraselt ringi. Mustad tähekesed vilkusid mu silme ees aina erksamalt...
,,Cameron!" kuulsin ma karjet. Tundsin hääle ära, see oli Carl.
Enne, kui jõudsin vastata, tundsin kõhu allosas teravat valu ning ma karjatasin valust. Ma sain hirmunult aru, et see oli arvatavasti laps, kes sai samuti veidi haiget. Masseerisin kõhu allosa ja mõtlesin rahustavaid mõtteid, arvates, et laps saab minust aru. Proovisin rahu säilitada ning pilgutasin mitu korda silmi, et neid musti tähekesi silme eest kaotada.
Vaatasin ringi. Lebasin mingil kivi või kaljuplaadil, mis oli kalju külge kinnitunud. Igal pool mässas tugev ja jäine tuul, pannes mind värisema. Nägin, et igalpool olid ainult mäed ja mäed, tipud kaetud säravvalge lumega... Lumi! hüüatasin mõttes jahmunult. Selle pärast ongi siin nii luustläbilõikavalt külm!
Katsusin kõik jäsemed läbi - midagi polnud õnneks murdunud. ,,Minuga on kõik korras!" karjusin ma. ,,Ma olen mingil kaljuplaadil kalju küljes... Ma proovin üles tulla!"
,,Ei, oota!" kuulsin Carli hüüet. ,,Sul on ometigi laps kõhus, kui alla kukud ja haiget saad, võib laps ära surra ning see võib sullegi saatuslikuks saada!"
,,On alles lapseteadja," porisesin ma vaikselt, kuid valjemalt ma hüüdsin: ,,Ma ootan!"
,,Kohe tuleme!" kostis siis Samantha hüüe ning rohkem ei kostnud midagi. Ohkasin vaikselt. Laps tegi kõike palju raskemaks. Muidugi ma ei vihka teda sellepärast, kuid tõesti - kuueteistaastasele on see tõsine koorem, eriti siis, kui pead maailma päästma.
Järsku kuulsin ma valju kriginat. Vaatasin ehmunult kaljuseina poole ja karjatasin. Kaljuplaat hakkas kalju küljest ära nihkuma ja kukub lõpuks alla! Kangestusin hirmunult ja jälgisin tummalt, suu lahti, kuidas kuristikku kivisid kukub ning kõrvulukustav krigin aina valjemaks läheb.
Järsku turgatas mu pähe mõte, mida ma alati ära unustan. Ü m b e r p a i k n e m i n e! karjatasin ma mõttes ja lajatasin endale käega otsmikule, kuna olin nii loll... Kuid järsku krigin lõppes ja kaljuplaat kukkus aina allapoole. Ma haarasin servast kinni, sulgesin silmad ja keskendusin Carlile. Ja siis, pärast paari sekundilist keskendumist, kadusin ma sellelt kaljuplaadilt, mis kuristikku puruks kukkus.

- - -

Autori kommentaar »