Twelve worlds[part 86] (17)

- - -

86.ELUSAD LAIBAD

Elusad laibad hakkasid end sellest hunn.ikust välja vingerdama ja püsti tõusma, kuhu nad olid august kukkunud. Kohe, kui esimene laip end püsti ajas, taipasin ma, et need ei ole lihtsalt mingid laibad - ellu äratatud muidugi -, mida saab pikali lükata ja siis sa pistad lihtsalt punuma. Kõik. Elu on ilus. Ei - nende laipadega on asi veelgi hullem: neil on noad nagu ma nägin.
Laipade nahk oli tumehallikas ja nägu ovaalne ning terava, esile tungiva lõuaga. Silmi laipadel ei olnud, ainult tühjad silmakoopad, musta värvi. Nina oli neil hästi lame - peaaegu polnud nähagi. Suu oli laipadel kolmnurkne - tagurpidine kolmnurk - ja suust paistsid tuhanded säravvalged nõelteravad hambad. Huuled olid neil samuti musta värvi ja kõrva otsad üliteravad.
Käed olid laipadel pikad - ossa, ulatusid lausa põlvedeni! - ning sõrmed kondised ja peenikesed. Küüned olid sama teravad, kui hambad ja kõrvad. Jalad olid laipadel samuti väga pikad ning varbaküüned - laibad käisid loomulikult paljajalu - olid peaaegu sama pikad nagu sõrmeküüned ja samuti väga teravad. Kõik laibad kandsid kas rebenenud pükse või siis peaaegu räbalateks rebenenud kleite. Mõned kandsid ka pluusi koos pükste või räbalates seelikutega. Võdistasin õlgu - need elusad laibad olid jubedad.
Järsku auk laes sulgus ning rohkem elusaid laipu ei langenud sealt alla. Kuid need, kes olid alla kukkunud, oli terve hunn.ik. Proovisin neid lugeda, kuid kuna nad olid tihedas puntras koos, siis mul läks juba kümne pealt segi. Kuid ma võisin umbkaudu arvata, et neid on vähemalt üle kahekümne kui mitte rohkemgi.
Järsku hakkasid elusad laibad oigama. See hääl oli madal ning luust läbitungiv. Järsku muutus see kiledamaks ning lõpuks sarnanes see kriiskamisele. Ägasin vaikselt ja surusin käed kõrvadele, et seda kõrvulukustavad kriiskamist veidi summutada. Kuid see ei toiminud eriti. Laibad märkasid, kuidas ma käsi kõrvadele surusin ning hakkasid veelgi kõvemini ja kiledamani kriiskama ning häälit.sema.
,,Cameron!" karjus Samantha üle selle heli - ta oli samuti käed kõrvadele surunud. ,,Me peame siit ruttu ära minema!"
,,Kuidas?" karjusin ma vastu. Ja järsku turgatas see mulle pähe - ü m b e r p a i k n e m i n e! Kuidas ma selle peale ei tulnud!? Lisasin veelgi kõvemini, et Samantha mind paremini kuuleks: ,,Ma oskan küll siit - kui saab muidugi - ära kaduda, kuid ma ei ole seda kunagi kahekesi teinud! Vähemalt ma ei mäleta, et oleks," pomisesin ma siis endamisi.
Kohe, kui Samantha seda kuulis, tõusis ta püsti ja jooksis koperdades minu poole. Poolel teel ta järsku komistas ning kukkus ninali. Kui ta pead tõstis, nägin ma, et ta ninast jooksis väikeste tilkadena verd. Ahhetasin jahmunult, kui nägin, et ruum järsku väriseb ja liigub. Õigemini kiikus, kui see on parem sõna - ruum liikus raputavalt üles alla ja paremalt vasakule ning ka vastupidi. Endale märkamatult hakkasin ma põrandalt üles hüplema.
Võtsin käed kõrvadelt ja laipade kriiskamine muutus veelgi valjemaks, sest mul oli õnnestunud seda kriiskamist enne veidi summutada. Ajasin end kohmakalt püsti ja haarasin seinapragudest kinni, mis seina sees olid. Kui olin saanud õige tasakaalu, siis jooksin - samamoodi koperdades nagu Samantha - ma Samantha poole, hoides seina ligi, et kui ma peaks tasakaalu kaotama, siis ma saaks seinast mingitmoodi kinni haarata.
Jõudsin pikkamisi Samantha juurde ja sirutasin talle käe, sest ta oli ikka veel sellest noaviskamisest selga nõrk ja ei suutnud püsti tõusta. Haarasin tema käest kinni ja sikutasin ta püsti. Samantha vaarus veidi, kuid ma tõstsin tema käe oma õlgadele ja toetasin teda mingitmoodi. Koperdasime aeglaselt ukse poole, kuid siis, kui proovisin seda kohmakalt avada, siis see jäi lukku.
,,Mida me nüüd teeme?" küsis Samantha ahastavalt, silmitsedes ahastava ilmega ust, mis ei avanenud. ,,Me ju ei saa kuskilt mujalt põgeneda! Jääb vaid ümberpaiknemine." Ta vaatas paluva - pigem anuva - pilguga minu poole.
Kõhklesin. Kuid ainult paar sekundit, sest ma otsustasin, et pean proovima. Kuid need paar sekundit läksid meile kalliks maksma. Ma poleks isegi tohtinud ühe või pool sekundit kõhelda ja paigal seista, sest ma tundsin järsku külmi ja limaseid oma kaela ümber sulguvat.
Tundsin oma näol külma hingeõhku ja tundsin ka oma selja all külma rinda, mis ebarütmiliselt üles ja alla langes. Laiba hingamine oli koriseva häälega ja veidi katkendlik. Järsku tundsin, et laip muudab oma haaret: ta haaras nüüd kätega tugevamini minu kaela ümber ja siis tõstis oma näo minu kaelale lähemale. Ta käitus nagu vampiir, kes tahab inimesest verd välja imeda, kuid viivitab sellega meelega, et ohvrit hirmutada. Hirm minu sees igatahes aina kasvas ja kasvas ning aina rohkem hakkasin aru saama, et mina ju võisin sellest surmast pääseda, kuid Samantha sureb siis lõplikult. Ma igatahes arvan nii, sest see on kõige tõenäolisem, et laibad tapavad meid.
Kuulsin Samantha kimedat karjumist, kuid mul polnud enam jõudu, et vastu karjuda. Laibad kriiskasid endiselt ja Samantha karjumine lisandus sellega. Peale selle kriiskas see laip, kes oli mu kinni võtnud otse mu kõrva ääres ja tema keha jääkülm temperatuur hakkas minu oma jahutama.
Mu kõrvad kumisesid ja ma ei kuulnud peaaegu midagi. Haare mu kaela ümber tugevnes ja hingeõhk hakkas mul otsa saama. Külmus hiilis igasse mu kehaossa ja mu jäsemed muutusid tuimaks ning külmaks. Silmad hakkasid mul kinni vajuma ja vaatepilt hägustus aina rohkem. Järsku tundsin kraadi võrra soojemat kätt minu käest haaramas - tundsin ära Samantha kõhna käe, mis mu peos värises. Võtsin kogu oma jõu kokku ja mõtlesin tugevalt oma kodule.
Järsku hägustus vaatepilt veelgi rohkem ning haare kaela ümber kadus. Hingasin vaevaliselt, kuid vabalt. Tundsin endiselt Samantha kätt oma peos. Tuimus hakkas mu jäsemetest kaduma, kuid aeglaselt... Siis torkas mu silmi järsk valgus ning ma kukkusin põrandale. Lõin oma pea vastu põrandat ära ja kaotasin teadvuse. Viimane asi, mida ma nägin, oli minu poole kiirustava Carli kogu.

- - -

Autori kommentaar »