Twelve worlds[part 36] (3)

- - -

36.NEEDUS

Seekord ei olnud mingit unenägu. Keerlesin vaid pimeduses, vajudes aina sügavamale ja sügavamale. Vahel käis mingi sähvatus, kuid ma olin veendunud, et ma lihtsalt kujutasin seda ette. Järsku toimus muutus - ma tundsin, et olen taas tegelikuses.
Tundsin, et lamasin mingil asemel ja külm higi oli justkui mingi eraldi kiht minu peal. Kellegi käsi oli minu meelekohal ja ma vappusin ägedalt. Ajus käis justkui mingi võitlus - kõikjal kumises, sumises ja mürtsus. Kuulsin ka vaikseid hääli, milles ma tundsin ära Marissa, Zedrich'i ja ühe mehe hääle.
,,Kas ta saab terveks?" päris Marissa - ma kikitasin kõrvu.
Mehe hääl ütles: ,,Ma arvan küll. Nekromantia pole otseselt surmav."
Zedrich uuris: ,,Kuidas needus võis temasse sattuda?"
Mees vastas umbmäärselt: ,,Unenägu, nägemus... kõik on võimalik." ja ma kujutlesin, kuidas ta tegi samasuguse liigutuse.
Järsku tabas mind terav valu ja mu peast käis läbi vaikne sosistamine. Käsi, mis puudutas mu meelekohta vabises veidi ja sellest käest tuli minu meelekohta mindi tuline asi. See muutus vahel külmaks ja jäiseks, siis tuliseks ja kuumaks.
Siis see kõik kadus. Jäin veidi värisedes asemele lebama. Valu, sosistamine ja mürtsumine oli kadunud. Nüüd valit.ses mu meeltes vaikus ja rahu. Lõpuks söandasin ma silmi avada ja ma nägin seda kühmus meest, Marissat ja Zedrich't. Viimased kaks vaatasid mind murelikult, kuid kühmus mees - lord Horeos - vaatas mind täiesti rahulikult.
,,Mi-mis juh-juhtus?" kokutasin ma kähedalt.
,,Nekromantia needus," vastas lord Horeos rahulikult. ,,Mitte midagi sellist, millega ma hakkama ei saaks."
,,Huvitav, kui palju on asju, millega sa hakkama ei saaks?" pomises Zedrich vaikselt.
Turtsatasin lõbustatult, kuid veidi kohmakalt. Marissa tonksas veidi punastades Zedrich't ja pomises: ,,Zed!"
Zedrich turtsatas: ,,Mida?"
Ma muigasin - mu tuju oli veidi tõusnud. Lord Horeos vaatas mind pingsalt edasi ja see ei olnud just meeldiv. Proovisin pilgu ära pöörata, kuid kasutult. Lõpuks sai mul villand.
,,Miks te mind niiviisi vaadate?" küsisin ma lõpuks, kuid ma sain kohe aru, et see ei olnud sobiv küsimus - Marissa pidas hinge kinni.
Lord Horeos aga jäi rahulikuks ning vastas: ,,Ma tahtsin kindlaks teha, kas needus on sinust põhjalikult kadunud."
,,Mis selle needusega üldse on?" pärisin ma siis.
Lord Horeos naeratas ja hakkas rääkima: ,,See needus, mis tekitas su meelekohale selle süsimusta kriipsu, on väga võimas. Mõnele teisele oleks see surmav või siis jääks jälg eluks ajaks. Kuna sina oled Täht, siis sulle see niimoodi ei mõjunud. Sinu seest sai needuse väikese vaevaga kätte."
,,Kuidas see üldse minusse sattus?" küsisin ma kulmu kortsutades.
,,Tuleta meelde oma eelviimast unenägu," ütles Horeos vaikselt. ,,Siis on sul vastus käes."
Mulle ei meeldinud eriti sellised inimesed, kes ei anna otsest vastust. Küllap lord Horeos on üks nendest inimestest, kes otsese vastuse asemel annavad vaid tüüpilisi vihjeid, kuni pea huugama hakkab. Õnneks see oli lihtne vihje ning ma sain aru, et see Must Lohe oligi andnud needuse edasi, kuna ta ise ütles unenäos, et ta on Nekromantia Maailmast või kusagilt sealt.
,,Must Lohe," laususin ma vaid ja põrnitsesin lord Horeost.
,,Jaa," ohkas Horeos. ,,Kahjuks see nii on. See, et ta ütles sulle, et sa põgeneksid, ei loe. Ta on ikkagi pahade poolel ja see ei muuda asja, kui ta käsib sul põgeneda."
,,Ta oligi nii hirmuäratav," proovisin ma naljatada ja turtsatasin - Zedrich samuti turtsatas korraks.
,,Millal ma üldse koju saan?" pärisin ma siis ja vaatasin lord Horeost närviliselt.
,,Paari päeva pärast," vastas lord Horeos rahulikult. ,,Võib-olla isegi homme. Aga sa pead õppima enda eest seisma. Niisiis õpetavad mõned inimesed siin sulle sinu väe saladusi. Zedrich, Marissa - juhatage palun Cimeronella tema ruumi."
,,Jah, lord," pomisesid Marissa ja Zedrich ning kummardusid. Marissa viipas mulle käega ja ma tõusin püsti. Me suundusime kolmekesi ukse poole.
Kui me mööda graniitkoridori läksime, siis ma tähendasin: ,,Ta on päris salatsev."
Zedrich muigas ja tögas: ,,Sa arvad, et ta annab alati päris vastust - ei ta annab ainult vihjeid. Sellepärast ta ongi lord."
Naersin natuke ja Zedrich naeris kaasa. Ainult Marissa vaatas meid halvakspanevalt ja ajas nina püsti. Ta kõndis väärikalt edasi, justkui teeseldes, et mind ja Zedrich't polegi olemas. Ma naersin selle peale veelgi rohkem.
Me jõudsime tagasi marmorkeerdtrepi juurde ja seekord suundus Marissa ainult ülesse, kuni me vist jõudsime teise korruseni, kui graniitkoridori keldriks pidada. Marissa ja Zedrich kõndisid mööda läikivat teemantpõrandat ja jõudsid pikkamisi ühe valge ukse juurde, millel oli kullast koputi ja link.
,,See on sinu ruum," selgitas Marissa lühidalt. ,,Me ootame sind umbes tunni aja pärast ukse taga ja juhatame sind siis sinu esimesse õppetundi."
Seejärel pöördus Marissa kannapealt ringi ka kõndis graatsiliselt minema, rüü ja keep lehvimas. Zedrich viipas käega ja ma lehvitasin vastu. Seejärel järgnes Zedrich Marissale ja koos kadusid nad nurga taha. Ma neelatasin - ma olin valmis suureks vapustuseks. Vajutasin linki ja lükkasin värisedes ukse lahti. Ja siis ma suurest vapustusest lausa kiljatasin vaikselt.
Luksluslik - rohkem ma ei osanud midagi öelda. Põrand oli ehtsast safiirist ja läikis nii palju, et ma nägin oma peegelpilti. Sein oli hõbedane ja ukse kõrval olid kaks kõrget marmorsammast lillevaasidega. Põrandal oli samuti kuldne vaip ja voodil oli vähemalt kolm paksu ja pehmet madratsit. Voodi lina oli heleroosa, tekk oli paks ning pitsikattega, oli üks suur padi ja siis veel paar pisemat patja. Voodi ees oli samuti väike vaip ja sellele olid asetatud sussid. Voodi kõrval oli hiiglaslik riidekapp, mis oli raudselt riideid täis topitud.
Aken oli ustega ja akna ees rippusid läbipaistvad violetsed kardinad. Läbi kardinate paistis suur marmorist rõdu. Laes rippus teemantkroonlühter ja seintel rippus ka kaks loodusmaali. Olemas oli ka punakaspruun laud, mille taha oli lükatud pehme lilla tugitool. Laual oli suur raamatuvirn, mitu pärgamendirulli, kolm tindipotti ja kolm sulge. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et ma säärases kohas olen.
Võtsin kingad jalast ja panin need ukse kõrvale. Libisesin mööda safiirpõrandat ja jõudsin veidi koperdades voodini. Voodi ulatus mulle peaaegu rinnani ja mul oli raskusi sinna ronimisega. Mingit moodi vinnasin ma end ikkagi voodile ja heitsin end selili. Vajusin madratsi sisse ja oli tunda ka mingit mõnusat piparmündi aroomi. See oli nii uinutav, et jäin tukkuma.

- - -

Autori kommentaar »