Twelve worlds[part 17] (3)

- - -

17.KOOBAS

Ma nägin jälle veidrat unenägu. Pilt oli täiesti must ning mu kõrvades kahisesid vaid lausekatked, mis tegid unenägu veelgi imelikumaks. Hääled, mida ma kuulsin, kõlasid urinana ning veidi kahisevalt. Need lausekatked, mida ma kuulsin, olid järgmised:
,,Ta pole inimene," kostus kuskilt.
,,See on juba ammu kindel, mis kindel," vastas sellele häälele mingi teine hääl, mis ei erinenud esimesest häälest kuigivõrd.
,,Ta tuleb välja õpetada, et ta saaks needuse hävitada," ütles kolmas hääl kiirustavalt. ,,Me peame tegutsema!"
,,Needuse hävitamine jääb praegu tagaplaanile," sõnas neljas hääl. ,,Sellega võib tegeleda Buroclaste Nõukogu või siis Ministeerium. Praegu peab ta selgeks saama muud asjad ning sellega on kiirem. Ta peab ka saama Kaheteistkümne Maailma Valit.sejaks."
,,Õigus, õigus!" hüüdis mitu häält korraga nii, et mu pea kumisema hakkas.
,,Kuid ta pole tavaline olend või inimene," lausus äkki üks teistsugune hääl vaikselt. ,,Ta on hoopis midagi teistsugust."
- - -
Avasin silmad ning ajasin end järsul istukile. Olin endiselt lohe Orcheno koopas, millesse libisesid alles esimesed päikesekiired. Carl magas eemal, selg minu poole ning lohe urises unes, pea käppadel.
Ohkasin väsinult ning toetusin tillukesele kivirahnule, millele toetudes ma magama olin jäänud. Vaatasin vaikselt, kuidas päike aina kõrgemale tõusis ja pikkamisi hõredate pilvetupsude vahele kadus. Tõusin püsti, otsustades veidi ringi vaadata.
Kõmpisin aeglaselt mööda konarlikku koopapõrandat edasi, jõudes aina sügavamale koopasse. Koobas tundus olevad väga suur ja lai, sest koopaseintel oli mitu meetrit vahet ning lagi oli samuti koopapõrandast kõrgel. Ning käik ei paistnud lõppevat.
Siis jõudsin hargneva tee juurde, kus üks käik viis vasakule ning teine paremale. Veider oli see, et vasak käik kaldus alla ja parem kaldus üles. Ja käikudes oli palju pimedam, kui siin, kus ma seisin. Ohkasin vaikselt ja hakkasin tasakesi vasakust käigust alla minema. Käik läks aina rohkem kaldu ning ma koperdasin peaaegu iga sammu ajal.
Lõpuks oli asja tipp see, et mu jalg jäi väikesesse auku kinni ning ma prantsatasin pikali. Kui ma kõhuli lendasin, siis avastasin, et põrand oli liialt sile - nagu jää. Hakkasin allapoole libisema ning ma ei saanud end isegi istuli keerata. Vuhisesingi kõhuli mööda käigupõrandat alla, tundes kõhu pealt kraapimist ja juuksed lehvimas mu kõrval.
Järsku tundsin, et käik oli üsna ähvardavalt püstiseks läinud. Lõpuks läkski käik minu õuduseks püstiseks ning ma lendasingi lihtsalt alla. Aina sügavamale ja sügavamale, pimedus minu ümber voogamas ning lõpuks tundsin ma, kuidas ma täie hooga vastu põrandat põrkasin.
See lõi mu hingetuks ning ma tundsin, et kuskil on mingi luu kindlasti paigast läinud. Vaatasin enda ette ja ahhetasin vaikselt. Ma lebasin järjekordses koopas, mille avavus oli vaid meetri kõrgune ja laiune. Kui ma välja vaatasin, siis nägin, et alla ei vii mingi kaldtee ega käik.
Umbes kümme meetrit allpool oli täiesti lage koopapõrand, kus norskas mitu hiiglasuurt lohet, kõikidel hõbedased kihvad hämaruses kiiskamas.

- - -

Autori kommentaar »