Twelve worlds[part 16] (9)

- - -

16.LOHE ORCHENO

Alguses ei pannud ma seda tähele ja kiirustasin põõsa poole. Alles siis sain ma asjast aru, kui ma tundsin, et keegi piidleb mind pingsalt. Pöördusin ümber ja alles siis avastasin, et ma ei hoidnud hinge kinni.
Carl vaatas ahastavalt minu poole ja pressis läbi hammaste: ,,Mida me nüüd teeme?"
Maigutasin hääletult: ,,Oota, seisame paigal."
Olevused vaatasid mind ja Carli kahtlustavalt, kes oli nüüd püsti tõusnud. Olevused värisesid hetkeks ja heitsid pea kuklasse. Siis kõlas üks vali ja luudest läbikäiv kriise. Ma surusin käed kõrvadele, vajudes põlvili. Kuid Carlile see arvatavasti ei mõjunud, sest ta ei surunud oma käsi isegi kõrvadele.
Üks olevus karjus: ,,Tapame nad!"
Teine kisas: ,,Võtame nende hinged!"
Siis kriiskas kolmas: ,,Anname ta Orchenole!"
Olevused noogutasid ning vaatasid laia irvega mind ja Carli. Siis hakkasid nad uuesti kriiskama ning ma justkui nägin, et nendest tõusis öömusta suistsu.
,,Orcheno!" karjusid nad. ,,Orcheno!"
,,Kes see Orcheno on?" küsisin ma segadusse sattudes.
Minu rõõmuks ei teadnud ka Carl midagi - ta kortsutas kulmu ja sõnas: ,,Ma ei tea. Võib-olla nende jumal või midagi taolist, kes on lohe kehas."
Lohe. Alles nüüd jõudis see mulle kohale. Siia pidi tulema lohe ja meid ära viima! Kuhugi kaugele, mäetippu ning seal me arvatavasti koos Carliga suremegi. Nüüd ma taipasin, miks olevused niimoodi irvitasid, et nende suunurgad jõudsid peaaegu kõrvadeni.
,,Lohe," pigistasin ma läbi huulte - minu nägu tõmbus iga sekundiga valgemaks. ,,Lohe tuleb siia."
,,Hah," turtsatas Carl muretult. ,,Sellepärast küll ei peaks muretsema. Tegelikult on lohed tavaliselt leebed, unised, sõbralikud ja tavaliselt ka igavesed memmekad."
,,Tahaks sind uskuda," pobisesin omaette.
Siis me jäime Carliga vait ja vait jäid ka olevused. Nad ei karjunud enam vaid vahtisid, näod põnevusest õhetamas, pigimusta taevasse. Varsti kajas puudelt vastu kõva möire. Siis liugles midagi üle taeva ja lõpuks maandus see keset olevusi. Ma ahhetasin. Lohe oli tegelikult kõhn ning safiirsinine. Tema küüned olid hõbedased ja hambad samuti. Mööda selga jooksid tal teravad, kuldsed ogad.
Üks tüse olevus astus lohe ette ning kummardus tema ees. Kui ta pea üles tõstis, siis ta irvitas magusalt.
,,Teie Kõrgus, Orcheno!" sõnas olevus piuksuval häälel. ,,Me leidsime inimesed! Nad on teile kindlasti mõnusaks õhtusöögiks!"
Lohe paljastas oma hõbedased hambad ning vastas: ,,Eks ma otsustan ise, mida ma nendega teen." Ta hääl kõlas tavalise inimhäälega, kuid oli natuke kuulda vaikset urinat.
Lohe astus lähemale ja kõrgus minu ja Carli kohal. Ta oli umbes kümme meetrit pikk ja kaheksa meetrit kõrge. Ta tõstis oma küünised ja haaras minust kinni. Siis võttis ta ka Carli kinni, kes paistis üsna rahulik. Lohe tõukas end jõuliselt õhku ja liugles aina kõrgemale ja kõrgemale. Õhus oli kajamas olevuste kriisked ja võidurõõmsad hüüded ning need ajasid mind veel rohkem ärevile.
Lohe lendas aina kõrgemale ja suundus vaheldumisi idasse ja kridesse. Varsti silmasin ma kõrget mäge, mis kadus pilvedesse. Pimeduses paistis ta vaid kõrge ja laia tumeda koguna.
Carl pomises: ,,Porethose mägi."
Lohe hakkas kiirust maha võtma. Ta liugles veidi allapoole ning peatus ühel lameda otsaga rahnul, mis oli suure mäe külge kinnitunud. Rahnust edasi oli koopaavavus. Lohe maandus rahnul ja lasi minu ja Carli lahti. Pikkamööda vantsis lohe koopaavavuse juurde ja nookas peaga, kutsudes mind ja Carli edasi. Mul ja Carlil ei jäänudki muud üle, kui koopasse minna.
Koobas oli seest kottpime ja ma kuulsin mahedat veesulinat. Võib-olla oli läheduses väike oja. Siis lõi järsku põlema tuli ning ma märkasin, et lohe oli suurtele puupalkidele tuld pursanud. Kargasin automaatselt tahapoole, kuid Carl võttis minust rahustavalt kinni. Lohe heitis end kõhuli ja vaatas mind pingsalt. Ta heitis pilgu ka Carlile.
,,Noh, te vist teate, et ma ei kavatse teid ära süüa," sõnas lohe muiates.
Ma küsisin ettevaatlikult: ,,Ei?" ning lohe raputas pead.
Istusin ohates koopapõrandale maha ning toetusin vastu väikest kivi, mis oli üsna mugav. Ka Carl istus ja toetus vastu koopaseina. Tuli praksus vaikselt ning leegid andsid edasi soojust ja valgust.
,,Miks lohed ei söö tegelikult inimesi?" küsis järsku Carl.
Lohe ohkas ning vastas: ,,See on pikk lugu."
Ma naeratasin. ,,Me jaksame kuulata," lubasin ma.
Lohe muigas samuti ja hakkas jutustama: ,,Vaadake, lohed tekkisid alles paar sajandit tagasi. Siis nad olid metsikud ja sõid kõike ettejuhtuvat. Ka inimesi. Vahel olid nad nõus ka taimi sööma, kui suur näljahäda oli. Kuid siis tulid inimesed meie juurde ja õpetasid meile, et inimeste söömine on vale. Alguses lohed ei uskunud, kuid inimesed küsisid meilt, kas neil oleks hea tunne, kui nemad sööksid meiesuguseid? Muidugi ei olnud lohed sellega nõus.
Varsti hakkasid inimesed lohesid taltsutama ning õpetama tarkusi, millest meil aimugi polnud. Me aitasime neid ning olime neile suisa lemmikloomaks ja sõbraks. Koerad olid ka muidugi, kuid me suhtusime neisse austusega ja leppisime inimese sõbrana teisel kohal. Alguses see oli raske. Vahel oli nii suur näljahäda, et lohed pidid lihtsalt inimesi sööma ja inimesed ei pannud seda väga pahaks, sest nad teadsid, et me peame toituma. Pärast näljahäda lõppu oli kõik jälle hästi.
Mina sündisin sajand tagasi oma ema juures. Ta aga suri siis, kui ma olin mõne nädalane. Ta oli jõudnud mulle edasi anda vajalikku tarkust, et inimesi ja teisi olevusi tuleb austada. Pärast hoolit.sesid minu eest inimesed ning ka nemad austasid mind. Kui keegi tahtis inimest rünnata, siis ma ütlesin neile, et see pole ju õige. Inimesed pole ju süüdi, kui näljahäda on. Lõpuks lõppes inimeste söömine ka näljahädas - lohed leppisid siis taimedega.
Siis, kui ma olin kümne aastane - suur lohe - suri mu peremees zimaarlaste pärast. Ma raevunud. Vihane. Ma olin küllalt suur lohe, et seda zimaarlast tappa ning ma otsisingi ta üles ja tapsin ta. Pärast ma sain aru, et see polnud õige tegu - zimaarlane polnud selles süüdi, et ta ise näljane oli ja toituda tahtis.
Just selle õigluse järgi ei söö lohed inimesi. Nad suhtuvad neisse austusega ning võimaliku õrnusega. Need olevused on hinged ja neid võib petta. Nad ei tunne lohesi ega tea neist midagi. Nad arvavad vaid, et ma olen lihtsalt veidi suurem hing ja nad panid mulle teise nime ja suhtuvad minusse kui Jumalasse. Hingede Jumalasse. Minu nimi oli enne Denardo, kuid nemad nimetasid mu Orchenoks.
Selline oli mu minevik ja terve selle sajandi jooksul olen ma vaid loomaliha söönud ja sedagi vaid viimasel hädal. Enamasti proovin ma febluramaki* süüa ja vett juua, et hing sees püsiks. Selline ongi mu lugu, mu minevik," lõpetas lohe ning ma silmasin tema safiirsinisel soomusel väikest pisarat.
,,Olgu," sõnas lohe. ,,Heitke parem magama. Ma viin teid homme hommikul tagasi teie maailma."
Siis ma uinusin. Ma nägin enne magama jäämist vaid lohe nägu, kes naeratas mulle. Alles magama jäädes taipasin ma ähmaselt, et lohe silmis oli olnud midagi salapärast.

- - -

febluramaki - Lohede söök, mis on midagi liha sarnast. Minu enda välja mõeldud. :)

Autori kommentaar »