Twelve worlds[part 8] (6)

- - -

8.ARUPIDAMINE

,,Õige otsuse?" pärisin ma.
Ema noogutas. ,,Täpselt. Õige otsuse saad langetada vaid sina."
Ilma midagi mõtlemata ütlesin ma: ,,Ma lähen Carli päästma. Kohe."
Tahtsin püsti tõusta, kuid käsi ja jalg tegid mulle valu ning ema lükkas mind hellalt tagasi pikali. Ta istus muiates uuesti minu kõrvale ning silitas mu pead.
,,Mitte praegu. Mitte kohe. Homme kirjutab arsti sind tõenäoliselt haiglast välja. Arvan, et ka Celiat. Siis võid minna," sõnas ema vaikselt.
Ema tõusis ja sammus ukse juurde. Ta läks välja ja vaatas veel väikesest praost sisse. Ta naeratas võimalikult muretult, kuid ma nägin, et tema silmadest peegeldus mure.
,,Võta Celia kaasa," olid tema viimased sõnad ning ta lahkus.
Vajusin haiglavoodi sisse, keerasin end veidi ja vaatasin väikesest aknast välja, mis eemal oli. Seal paistis oranžikas päike ja taevas oli roosakas. Haigutasin laialt ning sulgesin silmad. Võta Celia kaasa, mõtlesin ma, aga ma sain aru, et need polnud minu mõtted, vaid Carli omad.
- - -
Pikutasin haiglavoodis ja silmitsesin tüdinult haiglapalati lage. Celia oli juba ärkvel ja oli sama tüdinud kui mina. Ma olin just hakanud jutustama sellest, millest mulle ema rääkis eile. Kuigi Celia oli väga tüdinud, kuulas ta mu juttu suurima huviga. Kuid ma nägin, et ta võtab seda juttu tõsiselt.
,,Niisiis," ohkas Celia lõpuks. ,,Ema soov oli siis see, et ma tuleksin sinuga koos su sõpra Carli päästma?"
Noogutasin. ,,Jap."
Äkki lõid Celia silmad särama. ,,Kas ma olen siis eriline, et ema palus sul mind kaasa võtta? Kas sina oled eriline ka ja Carl ka?"
Ma turtsatasin. ,,Ära küsi ühekorraga nii palju. Jah, sa oled eriline, sest ema ja isa on erilised. Ka minuga on samamoodi. Carl on juba sellepärast eriline, et ta on zimaarlane."
,,Kas sa oled temasse armunud ka?" küsis mu õeraas äkki kavalalt.
Ma punastasin sügavalt. Ma pobisesin: ,,No...Eeem...No, ma ei tea...Võib-olla veidikene."
Kuna Celia oli istuli olnud prantsatas ta selili voodisse ja hüüatas: ,,Haa! Sa oled temasse kõrvuni armunud kas pole? Sellepärast sa tahaksidki teda päästa!"
,,Kurat, jää vait!" hüüatasin ma ning viskasin ühe kaisulooma - mille leidsin öökapilt - Celia pihta. Kuid mu kaheksane õde vaid purskas selle peale naerma ning heitis kaisulooma üle õla aknalauale.
Järsku uks avanes ning sisse vaatas haiglaõde. Ta vaatas imestunult, kuidas Celia naerdes voodis väänleb ja kuidas ma vaatan teda muiates pealt. Samuti ta heitis pilgu aknalauale, kus kaisuloom vaevu seal lebas.
,,Khm," köhatas ta. ,,Preili Cameron Gree ja preili Celia Gree?" - Celia hakkas oma täisnime peale veel rohkem naerma - ,,Doktor Horsberg tuleb kohe siia ja vaatab teid üle," sõnas haiglaõde ja lahkus.
Kohe pärast õe minekut tulid sisse ema, isa ja arst, keda kutsuti doktor Horseberg'ks. Celia püüdis naeru lõpetada ja rahuneda, kuid ta hakkas luksuma ja turtsus edasi. Isa asetas käes rinnal risti ja muigas ning ema oli samuti rahulik. Ma aga lebasin "rahulikult" voodis, püüates laia muige ära varjada.
,,Niisiis, preili Gree ja preili Gree? Vaatame teid kohe üle. On umbes 80% kindel, et pääsete haiglast välja. Neli päeva on juba möödunud ja te peaksite vist terved olema," vuristas arst kiiresti ja hakkas mind kontrollima.
Ta naeratas ja lausus: ,,See preili saab haiglast välja. Ta käsi ja jalg on paranenud ning peapõrutusest pole märkigi."
Siis läks ta Celia juurde ja uuris ta läbi. Kui ta oli lõpetanud, muigas ta laialt ja kergitas kulmu.
,,No see preili paranes küll just kohe praegu. Eile oli näha, et tervis on nõrk ja peapõrutus on alles. Kuid selle naermisega vist tervis paranes ning temagi saab haiglast välja," sõnas ta ja tegi minekut.
,,Pange riidesse, riided on seal kapis," lausus ema ning nad läksid isaga mind ja Celiat välja kirjutama.
Me läksime koos Celiaga ühe riidekapikese juurde, kust ma võtsin oma sinised teksad, punase T-särgi, kollase pusa ja sokid ning Celia võttis valge särgi, teksakleidi, põlvikud ja roosa kampsuni. Jalga panime mõlemad tossud ning me läksime palatist välja.
Kohtusime vanematega haiglaukse ees ja läksime välja värskesse õhku. Ema sundis meid ettevaatlikusele ja me läksime võimalikult ettevaatlikult meie BMW juurde ja me sõitsime koju. Kodus võtsime me söögilaua taga istet ja ema tõstis mulle, Celiale ja isale terve hunnik spagette ja hakkliha. Klaasidesse kallas ta mulle ja mu õele mahla ning isa võttis külmkapist ühe tomatimahla klaasi. Ka ema võttis laua taga istet, kuid ta ei söönud.
,,Nii," alustas ta juttu. ,,Arutame nüüd asjad aeglaselt läbi."
Isa lõpetas hetkeks toidu mugimise ja naaldus tahapoole, asetades käed kõhule.
,,Nad tahavad onju minna Kuuendasse Maailma Cameroni sõpra päästma?" uuris isa skeptiliselt.
,,No, niisugune plaan oli meil ja mõttes," vastasin ma ema eest.
,,No siis ma ütlen, et ma pole igaljuhul nõus," vastas isa ja asetas nüüd käed risti rinnale.
,,Neil on vaja minna," sõnas ema vaikselt. ,,Nad on valmis."
,,Ei ole!" karjus isa ja tõusis püsti. Ta värises ja ta käed olid rusikas. ,,Kas me peame kaotama veel ühe tütre? Või isegi mõlemad? Caprice surmast pole enam nii palju möödunud, et me ei mäletaks seda!"
Nüüd kargasime mina ja Celia ka püsti. ,,Meil oli kolmas õde ka?" küsisime me korraga, rabatult ja värisedes.
Isa hakkas nüüd edasi ja tagasi kõndima. ,,Jah teil oli kolmas õde. Teil oli isegi veel mitu õde. Teie ema on nii kaua elanud, et ta on sünnitanud mitu last. Ta on isegi teise mehega olnud vahepeal ja sünnitanud sellega ka mitu last. Kokku peaks teil vist olema kaksteist õde ja üheksa venda?"
Celia vajus tagasi toolile. ,,Nii palju?" ahhetas ta lõpuks.
,,Nad on kõik minema kolinud või ära surnud mõnes lahingus. Caprice ohverdasime meie teie isaga. Teised lapsed - keda ma sünnitasin teise meha juures - on veel vist kõik elus," rääkis ema peaaegu kogu tõe ära.
,,Ma võin nende nimed ette lugeda. Minuga olles sünnitas teie ema üksteist last ja kui ka teid sisse arvata, siis kolmteist. Teise mehega kümme last. Teie õed-vennad on Jason, Joseph, Josuah, Colin, Jessica, Caprice, Cassandra, Violet, Victoria, Miranda ja Melinda. Teie kasuvennad-õed on Merhlenye, Cassidie, Paul, Thomas, Jeremy, Jonathan, Kathelen, Marylene ja Vanessa, kuid ma ei mäleta kahjuks teie viienda kasuvenna nime," loetles isa.
,,Ma ka mitte," ütles ema kuidagi jahmunult. ,,Ma ei mäleta omaenda lapse nime!"
,,Me ei tahagi teada," ütlesime me Celiaga korraga.
,,Olgu," ütlesin ma kannatamatult. ,,Lähme asja juurde. Võime arutada seda pere-värki hiljem. Nüüd me arutame, kas mina ja Celia lähme Carli päästma või mitte."
,,Ei!" hüüatas isa. Ema vaikis.
,,Ta on selleks looodud," lausus ta äkki väga vaikselt. ,,See on tema ja Celia saatus. Kallis, ma tean, et sa oled seda ette näinud."
,,Sa oled seda ette näinud!?" karjatasin ma rabatult, silmad sädemeid pildumas.
Isal oli ebamugav ning ta proovis end sellest välja vingerdada. ,,No, ma ei näinud seda täpselt ette. Mu ennustused ei ole koguaeg täpsed..."
Nüüd tõstis ka ema häält. ,,Harold! Ma kuulsin, kuidas su mõtted seda karjusid!" karjus ta.
,,Olgu," ohkas isa ja vajus istuma. ,,Nad lähevad."
Ka ema rahunes. ,,Asi on otsustatud. Võtke, see aitab," lausus ta ja viskas mulle selle sama rubiini, mis mul Kuuendasse Maailma sattudes käes oli. Ma ahhetasin.
,,Mismoodi?" ahhetasin ma.
Ema pilgutas silma ja ütles: ,,Mul on omad võtted. Minge nüüd ja päästke oma sõber."
,,Head aega," ütlesime me Celiaga kooris.
Celia võttis minust ümbert kinni ja ma asetasin käe ta õlale. Surusin rubiini pihku ja panin silmad kinni. Ümbrus hakkas keerlema ja kui ma söandasin natuke piiluda, siis märkasin, et see hakkab kaduma ka. Siis see lõppes. Me plartsatasime Celiaga vette, mis andis sellest märku, et me oleme kohal. Kuuendas Maailmas. Carli päästmiseks.

- - -

Autori kommentaar »