The Black Roses#7 (5)

Eelmises osas: Pauliine on pettunud oma vanemate suhtes, kuid praegu polnud sinna midagi parata. Seevastu seavad tüdrukud end uues "korteris" sisse.

,,Teil on mingeid mõtteid?", küsis Pauliine lõpuks. Tal endal oli tulnud ainult üks mõte, kuid see ei olnud eriti teostatav.
,,Mina ei tea... Äkki paneme kuskile koridori pingule nööri, kus nad ise ka muidugi on ning äkki nad komistavad sellele?", pakkus Luise mornilt.
,,Mhm, see ei ole just hea mõte, äkki keegi teine komistab sinna ning nad märkavad ohtu ja lähevad ära?", oli Jolanta Luise mõttele vastu - tegelikult teadsid kõik, et Luise oli huupi pakkunud. Sellist trikki on võimalik teha ainult multifilmides - päriselus ei lähe tavaliselt inimesed selle trikiga õnge.
Lõpuks ütles Pauliine oma mõtte välja. ,,Äkki prooviksime nad meelitada mingil viisil ujulasse ning siis tõukame nad vette? Nad ju peaksid ikkagi vaatama, kes neid vette lükkas, või kuidas?", lausus ta vaikselt oma mõtte välja.
Karin keeras pea mõtlikult viltu, seda tegi ta alati siis, kui ta millegi üle kaalus või midagi tõsiselt mõtles.
,,Tegelikult on Pauliine mõte väärt kaalumist. Samuti ka Luise mõte, kui kellelgi pole midagi rohkem pakkuda? Ma pakun ka, et võiks nad mingisse tuppa meelitada ning siis uks väljaspoolt lukku panna. Siis lähme mingil teisel sissepääsul sisse ja siis räägime nendega.", lausus ta.
Karolin naeris, kuid mitte tahtlikult. Karini mõte oli tegelikult iseenesest naeruväärne. ,,Karin, su mõte ei ole eriti lihtne ega loogiline. Me justkui siis käituksime nagu vargad või röövlid. Võib-olla isegi nagu mõrvarid."
Karin kehitas sellele õlgu. ,,See oli ainus mõte, mis mul pähe tuli." Siis lisas ta veel pilkavalt: ,,Ega sul nagunii midagi paremat pole pakkuda, Karolin. Või kuidas?"
Karolin mõtles hetke. ,,No, eks ma tahtsin pakkuda midagi muud. Midagi rahulikumat. Kas me lihtsalt ei võiks neile järele joosta, millegagi neid visata või neist kinni haarata?", pakkus tüdruk lootusetut mõtet välja.
Pauliine raputas pead. ,,Ei, nad on kiired jooksjad. Kui tegin isaga väikest võistlust kiiruses, siis ta jõudis kolmekümne sekundiga minust mitu meetrit ette. Võib-olla isegi kümme meetrit, võib-olla palju-palju rohkem. Nendega ei maksa kiiruses võistelda."
Luise halas: ,,Aga meil pole ju siis mitte ühtegi väärt kaalumist mõtet, peale Pauliine oma! Minu oma niigi piisavalt hale, et seda proovida!"
Jolanta lausus kavalalt: ,,Aga mina ju ei ole veel midagi öelnud! Äkki prooviks kellegi teisena esineda? Oleneb, mis lähisugulased neil on, õde või vend. Äkki, kui neil näiteks vend on, siis võiksime näiteks Pauliine ema vennana esineda!"
Pauliine naeratas. ,,Arvasin, et sellise mõtte peale tuleb ainult Karin, kuid seekord ma tõesti eksisin sinu suhtes Jolanta. Ma arvan, et võiksime esimesena katsetada Karolini mõtet, siis minu, siis Jolanta ning lõpuks Karini, kui tõesti midagi rohkem üle ei jää. Vabandust Karin, kuid seekord on su mõte väga ohtlik."
Karin vastas muiates: ,,Noh, ohtlik peab ju ikka midagi olema. Mis seiklus siis sellest tuleks? Ahjaa, unustasin öelda, et meil on ju kokkuvõttes ainult kuus päeva aega! Mõtleme kõik ühe teostava asja välja igaks päevaks, nii et saaksime igal päeval kasutada viis teostavat asja, mis oleks hea tähelepanu püüdmiseks."
,,Kas varaste ja röövlite mängimine sobiks?", pakkus Jolanta muheledes, mille peale kõik lõkerdama hakkasid. Kui tõesti asi nii kaugele ulatus, siis tõesti ei jäänud midagi muud üle.
Tüdrukud hakkasid kohe Karolini mõtet sooritama. See võttis tegelikult kokkuvõttes vähe aega, sest tuli ainult Pauliine vanemad üles otsida ning neil käest kinni haarata.
,,Äkki hargneksime laiali?", pakkus Pauliine, kui nad juba väljas koridoris seisid ning igasse suunda ärevaid pilke heitsid.
Karin sõnas: ,,Arvan, et see on hea mõte. Parem on otsida kahekesi või üksi, sest siis hakkavad inimesed vähem kahtlustama. Nad lihtsalt arvavad, et sa otsid lihtsalt mõnda kadunud eset. Näiteks sõrmust või mingit üksikut paberilehte, kus oli näiteks mingi tähtis asi kirjutatud."
Kõik nõustusid Karini ja Pauliinega ning võtsid paaridesse - Jolanta oli Luisega, Pauliine oli Karoliniga paaris ning Karin oli üksi. Karin oli ka väle ning kasutas väga hästi loogilist mõtlemist. Samuti ka Pauliine, sest ta tundis oma kasuvanemaid kõige paremini.
Kui Pauliine Karoliniga teise korruse koridoris seisis, siis silmas Pauliine tuttavaid mustki lokkis juukseid, teksaseid ning lilledega punast särki. Kui tüdruk allapoole vaatas, siis nägi ta pruune kingi. Polnud kahtlustki, et see oli tema kasuema Meida. Kasuema kõrval oli ka mees, kes oli ilmselt kasuisa Alfred. Siis tundis ka Pauliine ära valgeid hallide triipudega põlvini pükse, punaseid lottis sokke, musti tosse, hallikas musti juukseid ning kollast särki.
,,Need on nemad!", hüüatas Pauliine Karolinile vaikselt, nii et keegi teine neid ei kuuleks. Karolin noogutas talle ning nad hakkasid vaikselt sörkima Meida ja Alfredi poole.
Sõbrannad kiirendasid pikkamisi sörki, nii et see läks peaaegu jooksuks. Kuid õnnetuseks kiirendasid ka Pauliine vanemad sammu. Nad ruttasid edasi nagu nad teaksid, mis nende seljataga on. Pauliinele tuli meelde, et vanemad olid oma "sisemist silma" harjutanud.
Siis tuli hargnev koht. Üks koridor viis edasi, teine tagasi, kolmas vasakule ning neljas paremale. Pauliine ning Karolin olid ahastuses. Meida ja Alfref pääsesid jälle käest. Kuid siis vedas tõesti tüdrukutel.
Eest tõttas kohale Karin üksi, paremast koridorist saabusid Jolanta koos Luisega. Kuid siiski jäi vasak koridor tühjaks. Kasuvanemad ruttasid ruttu sinna poole, kuid siiski jõudis Pauliine hüpata ja enda kasuisa Alferdil jalast krabada. Selle tagajärjel prantsatasid nad mõlemad põrandale. Järgneb...

Uues osas: Tüdrukud katsetavad järgmist plaani. See ka ei tulnud eriti hästi välja. Mida siis edasi teha, kuid mõtted otsas on?

Autori kommentaar »