I don't know what this is 3 (2)

Juba hakkabki see raamat läbi saama. Tahaks veel nendele armsaks saanud tegelastele kaasa elada, kuid sel pole ühtegi järge. Ma loen tohutult kiiresti. Selles ongi probleem, kuid samas ka õnnistus. Kohustusliku kirjanduse pärast ei pea nädalaid enne muretsema, vaid saab paar päeva varem lugema hakata.
Sätin end voodisse ja äkki välgatab mu telefoni ekraan. Mulle on tulnud sõnum.
Paula:,, Tsau. Kas tahad homme minuga kinno tulla? Kutsuks veel kellegi kaasa. On ideid?”
Mina:,, Hei. Võiks kinno tulla küll, polegi ammu käinud. Aga ma ei tea keda kutsuda, on sul keegi mõttes?”
Miks ma ei või lihtsalt Teda pakkuda. Õgh, ma olen kohutav inimene. Palun ütle, et võiks Tema kutsuda.
Paula:,, Mis sa arvad kui kutsuks Noora ja Raheli?”
Loomulikult ei pakkunud ta Teda... Mida ma üldse lootsin. Mingil põhjusel teised tüdrukud, keda mina tean temast absoluutselt ei huvitu. Saabki minul kergem olema kui ma lõpuks ennast kokku võtan.
Mina:,, Ja ikka. Mulle sobib. Mis filmi vaatame?”
Paula:,, See uus komöödiafilm sobib?”
Mina:,, Tundub hea.”
Paula:,, Oleks. Homme kell 18.30 siis. Head ööd!”
Mina:,, Head ööd!”
Noh jah. Vähemalt ei istu kodus. Peab magama minema, muidu ei saa isegi seitset tundi magatud.
Seisan Temaga koos liftis. Suudan lõpuks öelda, mida ma tunnen ja talle meeldib see. Me oleme sel hetkel õnnelikuimad inimesed maailmas. Astun liftist välja ja Ta hakkab järgi tulema, kuid lift kukub äkki alla. Ma karjun. Kõvemini kui eales varem ja hakkan nutma. Inimesed mu ümber sagivad, kuid ma ei pane neid tähelegi, kuulen vaid enda ahastavat nuttu...
Ärkan teki sisse mähitult ja täiesti läbimärjana. Kõik on korras. See oli vaid unenägu. Kell on alles 4 hommikul. Kõnnin vetsu ja joon jääkülma vett ning tõmban veega ka üle näo. Lähen aeglasel sammul tagasi oma tuppa ja uinun taas, seekord unenägudeta.

Lugu jätkub siin: "I don't know what this is 4" »