Teema: Järjejutud / Noortejutud

MINA JA SINA = #2 (0)

HOMMIKUL

Arvasin, et tänane hommik tuleb ilus ja rõõmus, kuid siiski nii polnud. Mul oli kadunud telefonilaadija. Sügasin kukalt ja otsisin nii voodi alt kui ka sahtlitest niiet sealt tolmu lendas välja, aga mida pole seda pole! Hakkasin ärrituma, kuna mu telefonil oli akut ainult 18%. Istusin voodipeale ja mõtlesin kus see on. Küll käisid ideed, et on pesukastis koos musta pesuga, küll, et on Carlose juures, kuid siis meenus, et ema leidis selle köögist. Jooksin alla, ema tegi veel hommikusööki. Küsisin kus ta selle laadija pani. Ta osutas mingile kapile, avasin selle ja ime- seal see oligi! Tormasin ülesse tagasi, panin laadima, telefon kohe nagu tänas mind. Vaatasin kella, kell oli vähe.
Kui telefon oli laadinud, vahetasin riided ära ja läksin alla, emale ütlema, et lähen kooli.
"Kui sa teepeal mööda lähed garaažist siis vii see võti isale, leitsin eile köögikapist selle!" ütles ema, kes ei suutnud naeru pidada ja purskas laginal naerma.
"Oijah, see kapp...see kapp on nagu mingi kaotatud-leitud kapp!" naersin selle peale.
Viisin selle isale, kes askeldas jälle nagu ikka auto juures, ütlesin pool naerdes, et ema leidis kaotatud-leitud kapist selle. Ta tõusis püsti, uuris ja uuris, kuni ütles, et otsis seda taga. Jättsin isa võtit uurima, ise läksin minema, kooli.

TEEPEAL

Carlos ootas mind. Geenius silmas mind teraselt, endal silmad pool pilukil. Ütlesin, mis on, kuid ta kehitas õlgu ja läksime kooli poole. Kogu see aeg mõtlesin, miks ta mind nii vahtis. Äkki kostus üks kõva "tümm-kõmps". Mõlemad olime ehmunud, ning jooksime ruttu sinna kus see kostus. Meie ees seisis lebav naine, käes värvipott. Aitasime Carlosega ta püsti, pühkisin ta riided tolmust puhtaks. Kui naine oli ennast pisut kogunud, siis ta jutustas mis toimus.
"Hakkasin maja ees olevat terassi värvima, kui korraga tahtis mulle pähe lennata redel. Astusin 2 sammu tagasi ning komistasin selja taga olevale kivile. Olin pikali maas, kui avastasin, et keegi oli redeli ära võtnud. Olin veel pikali, natuke ka valudes, kui teie jõudsite! Tänu Jumalale!"
Carlos vaatas mulle otsa. Ma küsisin, kas tal valud veel on, kas kutsun kiirabi, aga ta eiras seda öeldes, lapseke pole vaja, mul kõik korras! Kehitasin õlgu ja läksime tagasi teepeale. Kogu see tee olin ma vait ja mõtlesin, et äkki tuleb veel kuskil mingi apsakas.

KOOLIS

Olime koolimaja sees, kui mulle tuli vastu mingi õpetaja,teretas ja palus temaga kaasa minna. Läksingi. Õpetaja ees, mina järel – pole just kõige parem tunne. Olime jõudnud direktorikabinetti. Sinna samma, kus ma käisin pabereid sisse viimas. Meeleolu polnud kiita, kuna terve kabinett oli õpetajaid täis. Kes istus toolil, kes seisis. Ma tundsin ennast väiksena, nende kõrvalt. Küsisin miks ma siin olen, endal naeratus näol, et vähegi head muljet jätta. Üks õpetaja tuli mu selja taha, patsutas mind ja rääkis :
"Caroli, kas teil oli probleeme teises koolis?"
"Ei olnud."
"Selge, kas teil oli palju sõpru?"
"Leidus ikka". olin tõsine.
"Nii, ja kas teil oli ka probleeme kooli personaliga?"
"Loomulikult mitte. Sain hästi läbi, paremini isegi kui teised!" vastasin natuke kurjemalt.
"Olgu nii!" ütles õpetaja, kes oli tõstnud prillid nina peale.
Äkki võttis sõna üks lühike naisõpetaja ja tegi kokkuvõtte :
"Kallid kolleegid, oleme siia kogunenud, et võtta vastu uus õpilane, Caroli. Et teda täielikult siia kooli seinte vahele jätta, peab ta andma allkirja nagu ikka! On kellegil öelda midagi? EI? Otsust tehtud!" lausus naine, ise pool kikivarvul, et minu nägu näha.
Mulle anti paber, kuhu kirjutasin allkirja. Mulle noogutati, see tähedas, et võid minna.
Sulgesin ukse enda järel. Läksin sama teed pidi tagasi, kust läksin sinna kabinetti. Oli vist vahetund jällegi, ühed suuremad tüdrukud, paistisd 12.klassi omad olevat, kuulasid laule kõlaritega. Astusin ligi, üks tüdruk tuli vastu mulle ja tutvustas teisi :
"See kõlarihoidja on Viktoria, kutsu teda Vikaks, see siin on Marion, klassi iluleedi ja mina olen Iiris, korrahoidja. Ja sina oled?"
"Väga meeldiv, mina olen Caroli!"
"Teretulemast Caroli meie klassi!" ütles Marion.
Kelle heilises ka, läksin nende järel, Carlos ootas üksi klassis. Keemia klass oli suur. Tüdrukud läksid ees ära ning ma läksin nende taga. Nad võtsid istet. Lasin kiirelt silmadega klassi üle, kõik kohad olid täis. Ohkasin, kui äkki Carlos viipas mulle. Vaatasin sinna poole, seal oli ainuke koht vaba. Läksin sinna. Lasin veel korra silmadega üle klassi, Marion ja Iiris istusid koos, Vika ühe poisiga nagu mina.
Õpetaja ilmus klassi 3 minutit pärast kella. Õpetaja ilme oli terane. Ta luges mõttes kokku kõik klassis olijad. Siis jäi ta näpp minu peale.
"Kas sa oled uus?" küsis ta, häält puhtaks köhides.
"Jah olen. Olen Caroli."
"Selge, ära hakka rohkem seletama, mina olen sinu keemia õpetaja!"
"Olgu." ütlesin pool naerdes, sest Carlos näitas enda telefonis õpetaja Facebooki. Paitab, et keemikule ei meeldi kui keegi pikalt seletab. Täitsa õige ka!

KODU MINEK
Kui 1. koolipäev läbi sai, olid kõik stardi valmis koju minekuks nagu minagi. Võtsin jope, sidusin punastel conversedel paelad kinni, ja läksin õue. Panin pähe päikseprillid ja vaatasin taeva. Ilm oli ilus. Telefonis panin selle laulu mängima, mida Iiris, Vika ja Marion kuulasid. Oli tore jälle kodu teel olla. Olin juba peaaegu kodu juures, kui Carlos tuli välja puu tagant. Ma ise mõtlesin, et ta ammu kodus aga ei. Kui aus olla ma ehmusin. Ta tõstis mu ülesse ja keerutas mind. Mul kukkus must käekott maha. Kohmasin koti järele, aga ta ei lasknud mind maha tagasi.
"Noh, mis sul viga, et mind keerutad?" tegin algust.
"Ei tea, lihtsalt on tuju!" naeris.
Pärast natuke aega hiljem pani mind maha tagasi.
Siis rääkisin, et sain ägedate klassitüdrukutega tuttavaks, Geenius noogutas, ta nägi mind, kui nendega tuttavaks sain. Kui tema kodu ees olime, kallistas poiss mind ja läks majja. Ütlesin tsau ja läksin oma koju.
Jälle üks päev möödas, nagu linnu lennult.
..................

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!