Teema: Järjejutud / Noortejutud

Ära ütle, 1 (1)

Avan oma silmad.
Uus esmaspäev. Uus nädal. Uus koolinädal põrgus. Koban telefoni järele. Kell on 06:38. Luban endale veel voodis pikutada. Läksin eile magama alles kell pool 4 öösel, sest tulin peolt. Avan SnapChati ja panen esikaamera tööle. Jep, tumedad silmaalused on olemas. Jee! Mõtlen juba sellele, kuidas ma sooja teki alt välja tulen. Sellele mõtlemine ajab juba külmavärinad peale. Telefon piiksub. Kadi kirjutas!

K: "Jouuu."
Mina: "Tsau"
K: "Kooli lähed?"
Mina: "Peab ju."
K: "Nojah. ma ei lähe. pea räigelt valutab."
Mina: "Mul ka, aga ema käsib."
K: "Oh ei vea. Mul pole kedagi kodus, vanemad tööl välismaal."
Mina: "Millal nad läksid?"
K: "Eile õhtul, enne kui ma peole jooksin."
Mina: "Hahah panid täiega kimama?"
K: "Jaa, mul oli nii kiire lihtsalt, täitsa lõpp."
Mina: "Mul alko ikka veel loksub sees, nata halb olla."
K: "Ooh, mõtle mis ma veel teen siis. Ma eile natuke üle piiri läksin."
Mina: "Kui ma oleks nii palju joonud nagu sa eile, oleks ma ka täitsa läbi."
K: "Usu, oleksid. Kuule, aga head koolipäeva sulle, ma magama tagasi. Ärkasin üles, et puljongit teha."
Mina: "Head paranemist! Ja head magamist, sest ma täiega väsinud ja tahaks ka edasi magada."
K: "Aitäh. maga ka siis edasi."
Mina: "Ah ei taha jälle kellegi käest saada, et tunnis ei käi. Elan üle tänase, siis vaatab edasi kuidas saab. aga sa maga edasi siis. Tsau."
K: "No okei siis, pea vastu!"

Vean ennast voodist välja ja oi kui külm hakkas. Pesen näo ja lähen meiki tegema. Peidan 3 tundi magamist, teen silmade kohale rohkem nähtavamad karvad ja loon väikse musta harjavarrega endale nähtavad ripsmed. Tehtud!
Täna on laisk päev, teen krunni ja vaatan ennast peeglist. Ma pole vist mitte kunagi varem elus nii halb välja näinud. Panen mingid vihikud kotti, mis on loodetavasti koolivihikud, aga ma ei tea, sest üks silm on kinni ja teine suudab end vaevu lahti hoida. Panen jalga mustad teksad, tõmban peale musta kampsuni, jalga punased villased sokid ja ma olen valmis seda päeva üle elama. Või siis mitte. Kõhus on liiga tühi tunne. Lähen kööki ja võtan saia, röstin ära, panen peale Nutellat ja banaani. Ärge judgege, eks. Mul on teistest alati erinev maitse. Valan endale tassi nii palju kohvi, kui alles jäänud on ja hakkan sotsiaalmeediat läbi vaatama. Järjekordselt saab minu mõte kindlust Instagramis ja SnapChatis ringi vaadates, et ma elan igavat elu ja teised teevad midagi oma eluga. Nojah siis. Vähemalt see asi on nüüd siis selge.

Ema: "No tere tere, vaata aga, kes eile koju jõudis. Kus sa olid?"
Ma vaatan talle zombi näoga otsa.
Ema: "Peol, jälle?"
Muutust mu näos ei toimu.
Ema: "Palun räägi minuga. Mul on vaja kindlust, kus sa käid ja kellega ja mis kell sa tagasi tuled. Sa oled ju 17 alles, kullakene.
Hakkan endale väga südamelähedase teema kohta vaidlema - vanusega."
Mina: "Aga varsti saan 18 ja siis käin nii palju pidudes, kui tahan."
Ema istub ja vaatab mulle muretseva pilguga otsa.
Mina: "Mis nüüd jälle on?"
Ema: "Kullake, ma saan aru, et..."
Mina: "Ja ma olen lõpetanud, ma lähen kooli, tsau!"

Teavita ebasobivast sissekandest!