Teema: Järjejutud / Noortejutud

Lihtsalt mina 4 (0)

Helistasin emale ja ütlesin, et lähen õue jalutama.
Läksin õue. Karl juba ootas mind.
Mina:,, Tsau.”
Karl:,, Tsau. Kas hakkame minema?”
Mina:,, Ega meil vist pole erilist mõtet siia seisma jääda jah. Kuhu me siis läheme?”
Karl:,, Okei, aga lihtsalt palun ära mine ära, eks.”
Mina:,, Ühel hetkel ikka lähen. Ma pean kella üheksaks koju minema.”
Karl:,, Selleks ajaks jõuame tagasi küll. Sinna on veel 3 tundi aega.”
Hakkasime kõndima. Jõudsime minu kodu lähedal asuvasse väiksesse metsa tukka. Me kõndisime mööda vähe märgatavat rada natuke edasi ja siis jäime seisma kohas, kus asus mingi vana väike veidi lagunenud maja. Vaatasin Karlile segaduses otsa. Ta hakkas rääkima.
Karl:,, Nii olemegi enam-vähem kohal. See on koht, kus ma suurema osa oma vabast ajast veedan. Sa oled vist päris segaduses?”
Mina:,, Loomulikult olen ma segaduses. Sa tood mu metsa vana maja juurde ja ütled, et veedad siin tihti aega. Kas sulle ei tunduks see kahtlane?”
Karl:,, Ja, mulle tunduks see ka kahtlane, aga palun tule minuga sisse kaasa, siis saan ma sulle paremini selgitada seda asja.”
Mina:,, Miks ma peaksin sinuga kaasa tulema? Ma ei taha ennast mingitesse imelikesse asjadesse segada. Ma lähen koju.”
Hakkasin eemale kõndima. Karl tuli järgi ning astus minu ette. Ma ütlesin, et ta eest tuleks, kuid ta ei kuulanud mind.
Karl:,, Sa pead sinna tulema! Ära mine ära! Palun ma olen nõus isegi sinu ees põlvitama ja paluma, aga palun tule minuga! Palun.”
Tema silmades on midagi, millele on raske vastu panna, aga ma otsustasin, et ei tee tema silmadest välja ja kehtestan oma tingimused.
Mina:,, Hea küll. Ma tulen sisse, aga kohe kui seal on midagi, mis mulle ei meeldi, kui miski teeb haiget, hakkan ma karjuma ja jooksen koju või mõnda rahvarohkesse kohta.”
Karl:,, Aitäh. Ma olen su tingimustega nõus, aga kuula seda mida ma sulle ütlen majas sees, eks.”
Mina:,, Okei. Mida me passime siin? Teeme ära selle juba. Ma ei viitsi siin kaua passida.”
Karl avas ukse ning astus sisse. Ma seisatasin hetkeks. Sinna minek tundus väga hirmus. Mu süda puperdas ja jalad läksid krampi. Võtsin mõistuse pähe ja hakkasin oma hingamist taastama. Karl juba hüüdis mind. Ma kogusin end veel korraks ning siis astusin majja.

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "Lihtsalt mina 5" »

Teavita ebasobivast sissekandest!