Suvine ajatus (10)

On üks öö. Suvine soe öö. Taevas on istutatud täis siravaid tähti. Kuugi vahib oma salakavala ja külma pilguga mustendavat linna. Kõik paistab olevat vaikne ja rahulik.

Kuid siiski... Keegi ärkab hirmuhigis, süda rinnus pekslemas. Närviliselt kargab ta voodist välja, avab akna, süütab sigareti ja kuulatab vaikust. Mõnel teisel korral oleks see talle meeldinud. Näiteks koos Temaga olles hoides üksteisel käsi ja vahtides tõtt. Jah... koos Temaga... Poiss sulgeb silmad ja näeb Teda. Põimides oma mõttelõngi rohkem Tema ümber ta järsku kahvatab. Poiss rebib oma silmad lahti ning jääb tardunult põlevat koni näppude vahel jõllitama. Jälestuse ja raevuga viskab selle aknast alla. Ta riietub paanilise kiirusega ning hetke pärast uurib Kuu põhjalikumalt tühjaks jäänud tuba. Kuid varsti röövib tema tähelepanu üksik kogu, kes meeletult ennast ületades
tormab kuhugi poole. Kuu ei saa kiusatusele vastu panna ning jälitab jooksjat oma pilguga. Ta ei taha ära öelda veel ühest inimsugu halvustavast tõendist.

Kuid Poisil on hoopis teistsugused mõtted ja tunded. Tema süda vasardab metsikus hirmus ja ähvardab lõhkeda. Ta jookseb. Pühib käega ninast valguvat verd ega peatu. Tal on vaja tõendit, et Temaga on kõik korras. Sest see, mida ta oma visioonis nägi, oli hoopis vastupidine. Ta teab, et varsti tulebki koht, kuhu ta kiirustab. Õudusvärinaga silmab Poiss õelat kuma musta taeva taustal. Silmad pisaras annab ta hoogu juurde. Ja äkki pimestabki teda ere tulekuma.

Terve maja on leekides. Nuttes vajub ta jõuetult põlvili. Kaugustest kostub sireeni huilgeid. Poiss silmab Tema toa akent ning mõõdab siis kaugust välisuksega. Teades, et enam pole tal mitte midagi kaotada, tõuseb ta otsustavalt püsti ning tormab uudishimulike vahelt läbi lipsates leekidesse. Poiss tormab mööda trepiastmeid, mis sellepeale läbipõlenult alla kukuvad. Ta ei pööra sellele enam tähelepanu. Ta lööb jalaga õige ukse lahti ning otsib Teda. Too on loomulikult voodis, magab nagu väike beebi. Isegi teki on pealt ära lükanud palavuse pärast. Poiss vajub voodi ette põlvili ja hüüab Tüdruku nime. Kuid vastust ei tule. Siis märkab Poiss, et tulekeeled limpsavad juba voodilinu. Röögatades haarab ta Tüdruku sülle ja vaatab abiotsivalt ringi. Lootusetu. Ta pilk jääb peatuma põlevatel kardinatel, mis lapendavad aknast välja.

Vaadates Tüdrukut oma süles, ta kergitab tolle pead ning surub viimast korda oma huuled Tema suule. Seejärel surub ta Tüdruku kõvemini enda vastu ning röökides kargab aknast välja. Selle igaviku vältel suudab ta natuke end pöörata, et maandumine toimuks seljale, tegemata Talle erilist viga. Veel näeb ta pilte minevikust, päris algusest, kui nad kokku said, esimest häbelikku suudlust, kuuvalgeid õhtuid, jalutamisi mererannal, päikseloojanguid, kõike mis oli Temaga seotud. Päris enne teadvuse kaotamist jõuab ta veel tunda, kuidas ninast purskub verd ja siis... Vaikus... Pimedus...

Kuskilt hakkab ta kõrvadesse kostuma lainete loksumist, läbi silmalaugude kumab mingi valgus. Poiss avab silmad ja õhkab. Ta lebab kõige ilusama ranna kaldal. Lained loksuvat laisalt liivakaldale. Päikese kuumad käed paitavad ta keha. Poiss tõuseb ja viskub kristallselgesse vette. Seal pladistades ta järsku tardub ning jääb jõllitama ühte naervat kogu kaldal. Poisi süda vasardab metsikult, kui ta tormab kaldale ning haarab Tüdruku oma embusse. Õnnelikult naerdes nad kallistavad üksteist jällenägemisrõõmus.

Mõne aja pärast laseb Tüdruk Poisi käe lahti ning jookseb minema, pöördub siis ümber ja lehvitab, kutsudes endale järgnema. Ega Poiss pole ka savist ning laseb ka päkkadel välkuda. Mingi aja pärast jõuavad nad ühe suure ja uhke maja juurde. Poiss teeb imestava näo pähe, mille peale Tüdruk naeratab ning osutab siis värava poole. Seal on nende mõlema näopildid. Poiss puhkeb naerma ning astub õue. Möödub Aeg.

Tüdruk näitab Poisile ühte klaaskuuli, mille sisemus on selline piimjas valge mass. Mingil hetkel tekib kuuli sisse hägune kujutis, mis aegamisi võtab kindlad jooned. Matused. Poiss kahvatub. Tüdruk surub end tema vastu ja nad vaatavad omaendi matuseid. Kuid see on ainult üks ja ainuke kurb sündmus nende surematuses.

Kui Teie kunagi satute, ajatusse kohta kuskil seal Teisel Pool, siis saatke neile minu poolt terviseid.

Autori kommentaar »