Mysterious Stranger From The Past (2)

See kuidas ta jalutas mööda tänavat, must kapuuts peas oli nii maagiline ja kummaline. Yvonne jäi nurga taha seisma ja jäi poissi vaatama. Ta pole kunagi kedagi Roni taolist näinud. Nad kohtusid täna esimest korda toidupoes ja sellest ajast peale ei suutnud Yvonne oma silmi tema peale ära pöörata ning nüüd ongi ta siin luusib mööda tänavaid ja luurab poissi. Tüdruk tahtis teada kus ta elab või magab. Tüdruk tahtis ta kohta kõike teada.
Musta jaki all ilutsesid Ronil tätoveeringud, mõlemad tema käel ja seljal. Kätel olid roosid ja numbrid mis tähistavad tähtsat kuupäeva ning seljal lookles pikk madu, ümber pika lille, pea püsti ja keel väljas. Tema silmad on mustad ja sügavad täpselt nagu Ronil endal. Madu pidi katma arme tema seljal, kui ta heideti välja paradiisist.
Tüdruk keda ta nägi täna poes. Yvonne. Ta oli kena ja särtsakas, ta oli täpselt selline tüdruk, kes Ronile meeldib, aga ta ei saa tüdrukut endale lähedale lasta, see seaks ainult teda ohtu ja poiss ei elaks enam edasi, kui Yvonnega peaks midagi juhtuma tema enda pärast.
Ta teadis, et Yvonne jälitab teda. Ta oli seda teadnud juba alguses, kuid pois nautis seda ja Yvonne nautis seda ka.

Kui Ron Yvonne silme alt ära kadus tekkis tüdruku sees paanika ja miski pani teda enda ümber ringi vaatama ja nutt tuli talle ka kurku. Mis siis kui midagi oli poisiga juhtunud ja ta vajas abi? Kuigi Roni sugusel noormehel ei peaks olema probleeme enda kaitsmisega. Selle dressika all oli terve musklimägi ning tänu sellele alguses Yvonne teda tähele oligi pannud.
,, Miks sa mind jälitad!’’ hüppas poiss Yvonne selja tagant välja, selleks, et sinna saada pidi poiss ronima võõra aeda ja mööda torkavaid roosipõõsaid ronima, et jälle aiast väljuda. Yvonne suust väljus hele karjatus, mida juba kattis Roni käsi. Soe õhk läks Roni käe vastu ja muutis ta peo märjaks.
Kui ta oma käe ettevaatlikult ära võttis oli tüdruku silmis ikka veel hirm ja ehmatus ning ta Ron oli nõus tegema ükskõik mida, et seda sealt ära võtta.
,, Ma lihtsalt…,’’ jäid Yvonne sõnad kinni ja midagi enam ei väljunud. Noormehe tumedad silmad vaatasid tüdruku omadesse ja Yvonne võis kihla vedada, et ta nägi seal tuult ja tormi, äikest ja välgunooli. ,, Su silmad?’’ küsis ta lükates ennast päkkadele, et sügavamale vaadata, kuid ennem pööras Ron ennast ära ja Yvonne pidi pettuma.
,, Ei midagi. Mine koju ja unusta ära kõik!’’ käskis Ron. See kuhu poiss läheb ei ole koht kellegi nii ingellikku nagu Yvone jaoks. Koht kuhu poiss suundub on täis pimedust ja kurbust, karjeid ja röökeid, mis jäävad terveks eluks sind kummitama ja ei lõpe ennem kui sa sured. Seal on ilged ja roiskunud laibad, mis panevad sind iiveldama.
Seda nimetatakse põrguks või maaaluseks taevaks, kutsuge seda kuidas tahate, aga Ron ei vii Yvonne endaga kaasa, isegi kui ta enda elu peaks ohus olema seetõttu.
Yvonne on keegi keda sa jumaldad ja hellitad. Yvonne hõbedane nahk helendas kergelt laternavalgusest. Mitte ühtegi hingelist ei olnud praegu tänavail.
Siin õhukeses valges kleidis seistes tundsin Yvonne kuidas külm hakkas teda näpistama, kuigi oli suvi oli külm olla. Ron märkas kuidas tüdruku keha värises ja ta tõmbas suure dressika enda õlgadelt ära. Alles nüüd nägi Yvonne neid täiuslike muskleid ja lihaseid millest ta unistanud oli minutist kui ta Roni oli näinud ja tätoveeringuid mis noormehe kogu keha katsid. Roosid olid pikad ja suured tema kätel, mingid kummalised numbrid olid järjekorras, mis moodustasid vist mingi kuupäeva. Rohkem ta ei leidnud tätoveeringuid, kuid Yvonne teadis, et neid peab veel olema. ,, Mine ära. Koju. Palun. See ei ole koht sinu jaoks,’’ sosistas Ron pannes dressika Yvonne õlgadele. Tüdruk tahtis ennast mässida poisi jaki sisse, tema lõhn oli nüüd igal pool ja Yvonne oli sellesse uppumas.
,, Võta mind endaga kaasa,’’ pääsesid vaiksed sosinad Yvonne suust välja.




See ei ole midagi erilist, ma lihtsalt tahtsin oma mõistust värskendada ja midagi lühikest teile kirjutada. Kuidas meeldis? Tahaks palun tagasisidet saada. Aitäh.

Autori kommentaar »