Kui palju tunned sa inimesi tegelikult? (2)

"Olgu. Jaa, tsau," lõpetasin kõne Miriamiga. Viskasin oma telefoni voodile ja läksin kööki, lootuses külmkapist midagi head leida. Muidugi ei olnud sinna aga kümne minuti jooksul midagi uut tekkinud. Aga et ma lihtsalt tahtsin midagigi vähemalt juua, otsisin kapist välja klaasi, kuhu lasin kraanist külma vett. Sellest aga ei piisanud, kuna nüüd otsisin külmikust välja jääkuubikud, sain 2 tükki vormist välja ja viskasin need klaasi. Jääkuubikud aga tegid praks, andmaks mulle teada et nad on katki läinud. Panin jääkuubiku vormi tagasi külmikusse ning läksin oma tuppa arvutisse.
Pidin täna õhtul oma sõbra, Ikelo juurde sünnipäevale minema. Ta saab 18 ja selle puhul jätsid vanemad terve nende maja tema pärale, et ta sünnipäeva saaks pidada. Nii mina kui ka minu parim sõber, Miriam olime kutsutud. Pluss veel teisi Ikelo sõpru oli sinna tulemas.
Miriami olen tundun sellest ajast, kui olin 12. Tutvusime läbi tantsimise. Käisime samas tantsutrennis ja hakkasime vaikselt suhtlema. Algul olid muidugi meie ühine huvi tantsimine, aga üha rohkem ja rohkem hakkasime leidma veel asju, mis meil klappisid. Teda huvitas väga modellindus, samas kui mind huvitas fotograafia. Kohe klappisime ning tegime nn. "võltsmodellindust", kus ta poseeris ja mina pildistasin. Aastatega oleme kokku kasvanud ja enam ei kujutaks ma oma elu temata ettegi. Olen talle nii palju oma saladusi, elupõhimõtteid ning lihtsalt tavalist läbu poistest, meigist, riietest ja nii edasi rääkinud. Tema on muidugi ka mulle paljudest oma asjadest rääkinud.
Kell oligi juba 16.02, mis tähendas seda et aeg oli ennast korda teha. Läksin siis vannituppa, kus alguses pidin oma jalad ära raseerima. Peale seda alles lokitasin oma pikad pruunid juuksed ning lõpetuseks tegin kerge meigi. Juba kuulsingi, kuidas mu telo uuesti helises. Läksin seda krabama. Helistajaks oli Miriam. "Tsau."
"No jou," ütlesin.
"Ma olen peaaegu sinu juures, et sul on uks ikka ju lahti," naljatas ta.
"Muidugi on," ütlesin turtsudes. "Tule aga sisse."
"No olgu, näeme siis ," lausus ta ning pani kõne ära. Mina aga panin oma telefoni juba väiksesse õlakotti ning läksin oma kapi juurde, et vaadata mida üldse selga panna.
Juba sammusgi minu tuppa Miriam, riieteks lühikesed püksid ning tavaline triibuline pluus. Juuksed olid lahtiselt. Ta naeratas ning arvas minu mure: "Noh, ei tea mis selga panna või?"
Noogutasin. Miriam ainult naeris ja tõttas mu kapi juurde, valides mulle ise välja maxi seeliku, tavalise valge varrukateta pluusi ning pruuni vöö. Ise rääkis ta samal ajal: "Tead, ega sa ei pea mingi räigelt pidulik olema, see on nii kui nii suvine sünnipäev ja sa pole tema tüdruk, et peaksid tema jaoks mingi megaseksikas olema."
"Ma võiksin ju olla ta tüdruk," laususin.
Miriam turtsatas. "Aga sa ei ole, seega lähme lihtsa välimusega."
Panin tema valitud riided selga ja hakkasimegi minema, kummalgi väike kingitus kaasas. Õnneks ei ela Ikelo väga kaugel, seega jõudsime sinna kümne minutiga. Ikelo oli andnud meile käsu kohe majja sisse tulla juba kutsudes, seega astusime üsna julgelt majja sisse. Kõik oli puhas, kohal olid veel ainult 2 semu. Ikelo tuli meid tervitama.
"Palju õnne, kallis klassivend Ikelo," soovisin talle, kui kallistasime.
"Palju õnne täisealiseks saamise puhul, võtad tänase puhul pitsikese ka?" naljatas Miriam.
"Alkovaba pidu mul," ütles Ikelo, "aga väga tore, et te kaks jõudsite."
"No kui kutsutakse siis peab vast ikka tulema ," lausus Miriam. Ikelo naeris selle peale.
Ta osutas ühele lauale tagapool. "Sinna saate hetkel oma kingid panna. Ma avan need peo käigus."
"Olgu, näeme hiljem siis ," ütlesin, ennem kui Ikelo kusagile läks ning meie oma kingid ära viisime. Võtsime istet ja ootasime, kuni kõik ülejäänud külalised tulid. Kui kõik olid saabunud, tänas Ikelo et me kõik tulla saime, näitas kus miski on ja tegi ettepaneku mängida twisterit. Meil oli väga lõbus, kuna sünnipäevalaps oli paar ägedat mängu veel ette valmistanud. Siis pani ta lõpuks muusika mängima ja kõik võisid teha põhimõtteliselt, mis tahtsid.
Kell oli umbes pool kaheksa, kui meie Miriamiga otsisime endale tühja toa, kuna olime niivõrd palju vallatut aliast mänginud. Me tahtsime lihtsalt puhata ja veidi omavahel rääkida. Me leidsime endale Ikelo vanema õe toa, kuhu ennast sisse seadsime.
"Tead mis," ütlesin mõtlikult. "Ikelo võiks isegi mu poiss olla. Või Noah. Nad on mõlemad ju suht nunnud. Iseasi on küsimus, kas mina neile muidugi meeldin,"
Miriam turtsatas. "Sa oled ju ilus, mida sa papsid. Kui ma oleksin Noah või Ikelo ütleksin sulle kohe jah."
"Aga sa ei ole kumbki nendest, mis viib selleni et sa ei saa mulle jah ütelda," ütlesin mõtlikult.
"Ei saaks või?" küsis Miriam.
Muutusin tõsiseks. Vaatasin Miriamile otsa, nagu oleks ta hull. Sel hetkel tuli ta minu juurde ja suudles mind.
Mu esimene reaktsioon oli ta ära tõugata. Kuid see suudlus ei olnud halb. Ma isegi nautisin seda mingil määral. Mulle aga jõudis kohale: "See, keda sa suudled, Aloise, ei ole ei Noah ega Ikelo, vaid hoopis su parim sõber Miriam. See on ka sinu esimene suudlus. Sa pole lesbi." Selle mõttega päästisin end suudlusest lahti.
Vaatsin Miriami. Tüdruk, kes oli minuga aastaid poisteteemat arutanud, oli hoopis huvitatud naistesse. Ma ei osanud midagi öelda. Ka Miriam lihtsalt seisis, midagi lausumata. Vaikuse lõhestas hoopis see, kui Ikelo oli lõpuks meid taga otsima tulnud, kuna hakkas avama kingutusi.
"No teie kaks, tulete või? Ma hakkaks kingitusi avama ," ütles ta. Ma noogutasin ja läksin Ikelo järel kingituste avamisele.

Autori kommentaar »