Teema: Lühijutud / Muinasjutud

Draakoni vorst (0)

„Sööma!“
Ei, nii ei hõiganud ema, vaid hoopis isa. Ema oli külla sõitnud ja isa pidi lastele õhtusöögi tegema.
Peagi olid nelja-aastane Enn ja kuueaastane Ilo laua ääres.

„Mis söögiks on?“
„Võileib.“
„Vorstiga?“
„Jah, vorstiga.“
Isa tõstis poekotist välja imeliku kilepaki, millest paistis midagi sellist, mida lapsed varem näinud ei olnud. Tavaliselt käib toidupoes ikka ema.
„Mis see on?“ ehmus Ilo.
„Kas U-täht?“ Enn andis uhkusega märku, et on vanema õe kõrvalt tähti õppinud.
„See on Krakovi vorst.“
Lastel vajusid suunurgad alla ja pisargi tikkus silma.
„Ei taha, ei taha draakoni vorsti!“
„Ei taha jah! See on halb!“
„Milline siis vorst olema peab?“
„Noh, lastevorst, juustuvorst, mitte draakoni vorst,“ luges Ilo nagu raamatust.
„Kas te olete seda proovinud, et teate, et see halb on?“
„Ei ole ja ei proovi kah!“
„Ei taha draakoni vorsti!“ Enn hüppas toolilt maha ja tormas mängutoa suunas.
„Kuulge, lapsed, nii ikka ei saa. Proovime vähemalt, see on väga hea vorst.“
„Ei ole!“
„Kuulge, kui te ilusti võileivad ära sööte, saate kommi ka.“
„Mis kommi?“
„Sellist!“ Isa tõstis kommipaki kotist välja.
„Draakoni komm!“
Kommi kohta öeldult paistis selle hirmsa looma nimi koguni tunnustusena. Lapsed olid tagasi laua ääres.

Ilo nuusutas võileiba. Hirmus hais. Ta pigistas silmad kinni ja hammustas suutäie. Väga harjumatu maitse.
Enn ei pigistanud silmi kinni. Ta hammustas võileiba ja see oli päris maitsev.
Isa teisel pool lauda matsutas kahe suupoolega.
Läbi häda oli Ilo ka teise suutäie alla neelanud. Tundus, et kõht on liigagi täis ja osa söödust tahaks nagu suu kaudu väljagi tulla. Ei jõudnud seda mõtet veel lõpunigi mõelda, kui tundis suus midagi kuuma. Veidi nagu purskus väljagi.
„Sa purskad ...“ tahtis Enn midagi öelda, kuid tema jutu lõikas katki väike tulepurse ka tema suust.
Kohkunud isa oli sõnatu. Kui ta lõpuks suu ikka lahti sai, lendas temagi suust tulekeel välja, ja veel palju suurem kui lastel.
Lapsed puhkesid täiest kõrist naerma. See, et naeru sisse vahel mõni tulekeelekene suust välja hüppas, ei ehmatanud neid enam. Isalgi ei jäänud muud üle kui lastega ühineda.

Nii nad seal siis siiamaani purskavad tuld ja naeravad, naeravad ja purskavad tuld. Isaga üksi kodus olla on teinekord päris lõbus.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!