Strange me #2 (2)

,,Melinda, kas sinuga on kõik korras?'' küsis naine õhku ahmides.
,,Melinda... kes see on?'' küsisin ma pärast pikka vaikust. Ta nägi välja nagu oleks ta just praegu... näiteks kummitust näinud. Viimaks tegi Elisa suu lahti ja ütles ,,Emme, Mellu tahab vist magada, aga ma tahaks temaga natuke mängida. Kas ma tohin temaga kahekesi mängida, emme?''. Tema rohelistes silmades oli lootusrikas pilk. Naine noogutas aeglaselt ja läks välja, sulgedes enda järel ukse.
,,Nagu ma tahaks mängida ja ma ei saagi...'' pomisesin ma omaette. Tüdruk vahtis mulle pahaselt otsa ja lausus viimaks: ,,Sul on mälukaotus, eksole? Keegi ei tohi sellest teada saada ja ma aitan sind, kõigega.''.
Ma jäin teda jõllitama. Ta oli kõigest aru saanud, kuigi oli alles mudilane. Sellel tüdrukul peab hea intelligents olema, rääkimata sõnastusest.
,,Mis vahid? Mina ei meeldi sulle ja sina ei meeldi mulle, aga ma teen seda kõike ema pärast. Kui arstid sinu mälukaotust ei tuvastanud, ei saa ju asi hull olla. Su mälu taastub varsti niikuinii.''
,,Kuule, oled sa 6 või 16?'' olin ma sunnitud küsima. Ta oli hämmastavalt intelligentne. Ehk on mul temast matas abi?
,,Ma olen 5, tänan küsimast. Vähemalt pole sa kogu mälu kaotanud, sest eesti keelt sa ju oskad, või mis?'' temas polnud midagi sõbralikku.





,,Kas see ongi minu kodu?'' küsisin ma lummatult. See maja oli ilus. Kui isegi mitte ilusaim maja.
Sellel valgel puumajal oli 3 korrust ja suured aknad. Mainimata ei saa jätta ka, et aed oli ilmatuma suur.
Ronisime autost välja ja kõndisime mööda teerada ukse poole. Naine jäi järsku seisma, meie tema järel.
,,Mida sa ütlesid, Melinda?'' küsis ta shokeeritult. Ma sain alles núüd aru mida ma öelnud olin. Elisa vahtis mind altkulmu. Ta maigutas suuga hääletult ,,improviseeri''. Mõtlesin veidi ja vastasin:
,,Ema, ma vist sonisin nati. Tore on jälle kodus tagasi olla.''

Autori kommentaar »