Strange me #1 (2)

Ärkasin haiglas. Vaatasin ringi, kuid nägin vaid valget lage, juhtmeid enda küljes ja oma palatikaaslast, kes tundus olevat samas seisus nagu mina.
Uks läks lahti ja kolmekümnendais blond naine, kes pidi vist arst olema, astus sisse. Ta tuli minu voodi juurde, seisis seal ja vaatas mulle otsa , murelik nägu peas.
,,Kuidas magasid kõik need kuud?'' küsis ta endiselt murelikuna. Ma ei suutnud midagi vastata, kuid ma isegi ei mõelnud tema lausele.
,,Sa olid 6 kuud koomas...'' ütles ta mulle. Ma ei saa aru, mis mul viga oli, aga ma jõllitasin teda, keskendudes vaid tema sinakashallidele silmadele, samas mõeldes mitte millelegi.
,,Sa saad homme välja,'' lausus naine juba tõsisemalt ning lahkus palatist kontsade klõbinal. Kuulsin tema lauset ,,Võite teda vaatama minna, kuid ainult kümme minutit. Patsient vajab puhkust.''
Arst ei jõudnud lausetki lõpetada, kui minu palatisse tormas mudilane, kes oli silma järgi hinnates umbes kuuene. Ta kandis roosat Littlest Pet Shopi särki ning helesiniseid teksasid. Tüdrukul olid helepruunid poole seljani ulatuvad lahtised juuksed, peas oli punase lipsuga peavõru.
,,Melluu!'' karjus ta pikalt venitades ja häälekalt. Ta haaras minu ümbert kinni ning pigistas tugevalt. See oli valus.
,,Elisa! Jäta järele! KOHE!'' käratas naine, kes oli just nüüdsama sisse astunud.
,,Kuidas sul läheb, kallike? Me issiga nii muretsesime sinu pärast ja sa ei kujuta ette, kui õnnelikud me oleme, sest sul on ju nüüd kõik korras. Vabandust, isaga. Ma unustasin jälle, et sa juba 16 oled,'' ütles naine nukralt, viimase lause juures veidi naeratades. Ta jäi minult vastust ootama. Kui ma ei vastanud, vatras ta edasi: ,,Isa ei saanud tulla, sest ta on tööl ja Kätlin ei viitsind tulla, sest tal pidi mingi asi olema... Igatahes Liis peaks läbi astuma varsti, aga ta võib-olla tuleb meile homme külla. Kuule kas sa kuulsid, et sa saad homme välja? Me tuleme sulle siis järgi. ''
Mul oleks nagu mõte tööle hakanud. Vaatasin seda naist ja teadsin, et ta ei rääkinud minust.
,,Kes sa oled?'' need olid need kolm sõna, neli silpi, mis suutsid seda naist lõpmatuseni ehmatada.

Autori kommentaar »