Elu vaimuna 1.osa (3)

Mul on palju järjekaid pooleli, kuid mõtlesin siiski ühe veel teha.

Jutt käib ühest vaimust, Laurast. Ta on 13-aastane. Tal on 5 õde. Kõik on Laurast paar aastat vanemad. Laural on ka üks kaksikõde kelle nimi on Paula. Jutt mina vormis, et oleks hea lugeda ja mul hea kirjutada.

____________________________


Istusin toolil oma toas. Olin pettunud, et Paula valetas mulle, ning ei tahtnud seda ülesse tunnistada. Jäin korraks oma toolil tukkuma. Nägin eemal ühte roosat puud. Hakkasin sellepoole jooksma. Olin puu juures, üritasin hoogu peatada, kuid jooksin vastu puud. Ärkasin ülesse. Ukselink hakkas liikuma. Uks läks aeglaselt lahti ning sisse astus Paula.

Tule, ema kutsus sööma! Ütles Paula. Ta hakkas juba tahapoole astuma.
Eeii ma ei tule! Vastasin mina. Ta kiirendas sammu.
Olguu ma valetasin. Piisas sellest? Tule sööma ja kohe! Lausus Paula kärsitult.
Mul on kõht täiiis! Valetasin talle. Ma ei tahtnud lihtsalt sööma minna. Mu sisetunne kahtlustas, et seal on mingi lõks. Mu kõht oli megatühi. Ma tahtsin ja samas ka ei tahtnud. Ma tahtsin nimelt süüa saada, aga ei taha lõksu jääda.
Su salapaber on minu käes. Sul tuleb suur jama, kui ma emale seda näitan! Itsitas Paula. Nüüd hakkasin veelgi rohkem kahtlustama. Mu kõht oli lihtsalt nii tühi et ma lihtsalt ei saanud.
Kohe tulen siis! Vastasin ning aijasin end toolilt püsti. Häh, siin pole mingit lõksu! Jooksin kööki, istusin laua taha ning hakkasin sööma. Magama! Hõikas ema kööki tulles. Jooksin oma tuppa ja kargasin voodisse. Uinusin. Unenäos olin roosa puu juures. Hakkasin selle otsa ronima. Jõudsin tippu. Sealt oli näha mingit sinist asja. See tuli aina lähemale. Järsku tuli seal mingi luuk lahti. Mind tõmmati selle sisse. Sinise asja sees olid sinised poisid. Mõned olid ka tüdrukud. Ärkasin üles. Ma olin selle sama sinise asja sees!!! Üks poiss tuli minu juurde.

Sa pead minuga abielluma, või me tapame su! Ütles poiss kurjalt.
Ma ei abielluks sinusugusega iial! Vastasin. Hakkasin jooksma ukse poole. Tõukasin ukse lahti. Hüppasin alla lootes, et jään hõljuma. Kud siin oli KÜLGETÕMBEJÕUD! Kukkusin aina allapoole ja allapoole. Nägin maapinda teades, et kohe on minuga lõpp. Kahjuks, oli mul õigus.


Jätkub...