You're My Everything # 9 (3)

Loodan, et meeldib:) Ootan kommentaare .



Eelmises osas:


``Tere Kadri. Kuidas nüüd läheb? Oled meie kirjad kõik kätte saanud?``




``Tere ema. Sind huvitab kah? Need kirjast mille lõkke tegin? Oihh, kas seal oli midagi olulist kah??``




``Loomulikult huvitab, sa oled mu tütar! Ma mõtlesingi miks sa ei vasta. Aga meil on sulle isaga uudis, sa..``










``.. saad endale õe. Kas pole tore?``




``Mida?? See ongi siis see põhjus, miks te mind vaatama ei tule? Tead parem ongi, KADUGE VÄLJA! Ma ei taha teid näha enam, nii et lahkuge!``





``Palun ära räägi nii, räägime asjad selgeks. Aga kui sa tahad siis me lähme.``




Ning nad lahkusid. Möödus veel 6 mõttetud kuud selles kohas, kuni ma olin vaba. Ei pidanud enam siin võõrutusravikeskuses olema. Ainult isa tuli mulle vastu, kuna ema oli õega kodus. Ma ei tahtnud naasta päris maailma. Minna uuesti kooli ega näha mikku kellegi teisega, sest ega ta ju aasta mind oota. Koju sõites olime isaga vait, ei lausunud ainsatki sõna. Koju sisse astudes oli ema laua katnud ning teinud tordi ja muud head sööki. Kuid ma ei hoolinud sellest vaid jooksin oma tuppa.





``Kadri, palun tule alla sööma. Tahame sulle su väikest õde tutvustada.``




``Ema mind ei huvita ja pealegi ma välja.``




Vahetasin riided ning läksin alla. Tahtsin juba uksest välja minna kui ema mul käest haaras.





``Sa istud ja kuulad mu ära! Siis võid minna kui tahad.``




``Noo olgu.``




Kõige pealt tuli isa koos mu õe Kaisaga, nad lausa nõudsin, et Kaisa sülle võtaksin ja ta oma õeks tunnistaks.





``Ta on teil päris armas,`` ütlesin neile.




``Nagu sinagi kullake, te olete meie inglid.``




``Nii nüüd on kõik ja ma võin minna?`` küsisin pärast 5 minutit õe hoidmist.




``Ei või kallis, meil on sulle üks jutt.``




``Räägi, ma kuulan. Ja palun tee kiireti ma ei viitsi siin kaua passida.``




``Ma tean, et sellest on aasta möödas kui siin viimati olid, inimesed on oma eludega edasi läinud. Sa pead oma vanasse kooli ja klassi naasema, homme alustad. Aga ära ole väga pahane kui klassikaaslased sinusse enam samamoodi ei suhtu.``




``Olgu, said asjad öeldud. Tsau nüüd.``




Ning astusin uksest välja. Kuid edasist, mis vanemad arutasid ma enam ei kuulnud.





``Anne, miks sa ei rääkinud talle, et Siimu pole siiani kätte saadud? Ja ega po#!?!#ei enam väga otsigi.``




``Ma ei tea Aivar, tal oli liiga kiire ja ma lihtsalt ei suutnud. Ma ei taha teda kannatamas näha.``




``Jah, aga kui ta kuuleb sellest kuskilt mujalt? See oleks talle palju valusam hoop.``




``Selles suhtes on sul õigus.``




Ma kõndisin Miku maja poole. Tahtsin näha, kas kõik on ikka endine, äkki isegi ta on kodus ja me saame leppida, aga mis ma ikka lootusi hellitan. Miku maja ette jõudes nägin suurest elutoa aknast Mikku suudlemas Mariaga. Mu ehmatus oli suur. Miks just nemad koos on: mu parim sõbranna ja mu endine poiss. Jooksin sealt ära, tahtsin eemale. Jooksin ja jooksin, ikka kaugemale Miku majast kuni viimaks jooksin otsa..