You're My Everything # 8 (5)

You’re My Everything. #8.






Minu arust kohutavalt igav osa tuli:D Aga luban, et edasi läheb jälle põnevamaks:)




Eelmises osas:


`´Ema ära jäta mind siia, siin on jube, palun! Võta mind koju, ma ei tee enam kunagi nii.``




`´Ei, sa jääd siia.`` ütles ema, endal pisarad silmas.




Ka mina hakkasin nutma. Ma ei tahtnud siia jääda. Aga juba nad läksid. Ma ainult vaatasin aknast nende lahkumist ja nutsin.










Ma ei tulnud päev otsa oma toast välja, kui seda sai oma toaks nimetada. Voodi oli kõva ja seinad masendavat halli värvi, kuidas ma küll koju igatsesen. Annaksin kõik, et olla koos Mikuga, et meie vahel kõik korras oleks. Ainuke asi, mis mulle teda meenutas oli südamega kaelakee, terve päeva vaatasin seda ja kahetsesin, et ei võtnud albumit kodust kaasa. Ema ja isa pidid mind vaatama tulema alles nädala pärast, kõik see aeg pidin vastu pidama. Järgmine päev toimus koosolek, kus kõik pidid oma probleemidest kõigile teistele rääkima.






``Tere, mina olen Terje. Ma olen 15 ning olen alkohoolik. Alustasin joomist juba 13. aastaselt ja siiamaani jõin peaaegu iga päev. Nüüd võtan ennast käsile ja ei joo enam!``




``Väga tubli Terje,`` ütles psühholoog ning kõik plaksutasid Terjele, ``Mart ole sa järgmine.``




`´Tere, ma olen Mart. Ma olen 17 ning täielikult narkootikumide sõltuvuses ning mul oleks hädasti abi vaja.``




``Aitäh Mart,`` ning jällegi kõik plaksutasid.




Ma tundsin ennast kui kuskil piinakambris, kus kõiki sunniti oma pahategusid üles tunnistama. Lootsin jubedalt, et see naine unustab mu kuid ei..






``Nii Kadri, tule sina nüüd. Kõige pealt sage tuttavaks see on Kadri, ta tuli alles eile, loodan et kõik võtavad ta sõbralikult vastu.``




Ma ei saanud sõnu suust, lihtsalt vaatasin kõiki. Kokutades alustasin juttu.






``T-Te-Tere, ma olen Kadri ja olen 16 aastane. Viimasel ajal on mu elu alla käinud, hakkasin käima pidudel jooma ja narkootikume tarbima. Siis aga ühel peol vägistati mind,`` mul tungisid pisarad silma, mul oli häbi, kuid nad kõik on samasugused nagu mina, samu asju läbi elanud. Läbi pisarate jätkasin rääkimist, ``Kõik muutus peale seda, ma kaotasin kõige kallima inimese oma elust ning mind pandi siia luku taha.``




Terve saal oli vait, kõik vaatasin mind kaastundlike nägudega, ma ei tahtnud, et nad mind haletseksid. Mulle pole haletsust vaja! Lõunasöögi ajal tahtsid paljud minuga tuttavaks saada, kuid ma lihtsalt ei teinud neist välja ning läksin oma tuppa.Mõtted keerlesid peas, imetlesin jällegi oma kaelakeed ning mõtlesin Mikule. Mõtlesin kas ta mind ka igatseb või on tal suva.. Nädal oligi möödas, hoidsin suht kõigist eemale ainult Luisega saime hästi läbi ja ma usaldasin teda. Ema ja isa pidid täna mind vaatama tulema ning mõningaid asju tooma.






``Tere Kadri. Kuidas sul läinud on?`` küsis ema.




``Tere ema. Kuidas mu peaks olema, arvad et kõik on hästi, kuna lukustasid mu siia? Isa ei julgenud isegi sisse tulla jh?``




``See kõik oli su enda huvides. Jahh, isa ei tahtnud sisse tulla ja ta räägib psühholoogia, et kuidas sul läinud on ja kas oled ka edusamme teinud.``




``Noo tore siis. Aga tõid asjad, mis palusin?``




``Jhh, tõin. Näed seal seljakotis. Kui ära lähen võid vaadata.``




`´Olgu. Kuna te siis uuesti tulete? Kas sa Mikust tead midagi, on ta minu kohta küsinud??```




``Ma ei tea, oleneb kuna lubatakse. Eii kullake, kahjuks pole keegi sinu kohta küsinud.``




``Aga ma lähen räägin ka psühholoogiga ja siis lähme koju. Adaa. Ole tubli.``




``Adaa.``




Sellest viimasest vanemate käigust oli möödas 3 kuud. Keegi mu sõpradest polnud helistanud ega kirjutanud. Isegi mu sünnipäeva unustasid kõik, ma olen nüüd juba 17 kuid tahaks olla 18. Ainult vanematelt sain kord nädalas kirja. Nad ei tahtnud tihti siia sõita, käia mind vaatamas. Nad olid mu juba nagu unustanud.. Kuid Luisega saime läbi ja ta aitas mind paljuski. Lõpuks tulid ka vanemad mind vaatama, kuid kaua nad ei raatsinud olla, sest sõit oli liiga kulukas ja aeganõudev. Korralikult nägin neid alles peale 6 kuud, mis olin siin veetnud.






``Tere Kadri. Kuidas nüüd läheb? Oled meie kirjad kõik kätte saanud?``




``Tere ema. Sind huvitab kah? Need kirjad , millest lõkke tegin? Oihh, kas seal oli midagi olulist kah??``




``Loomulikult huvitab, sa oled mu tütar! Ma mõtlesingi, miks sa ei vasta. Aga meil on sulle isaga uudis, sa..``