Küpsised ja mina (4)

Oli kõige tavalisem hommikupoolik. Koopakollid hakkasid vaikselt koopa jõudma. Lõunasöögiks olid kõik küpsiseid võtnud - Doomino küpsiseid, PIMS-i küpsiseid, jne. Hommik möödus rahulikult, kuni jõudis kätte lõuna. Koopajumal hakkas järsku igalepoole kirjutama, et küpsised on meie poole teel ja, et pakkige kõik asjad kokku ning minge ära.
See oli kahjuks tõsi. Juba olidki esimesed küpsised kohel, ehk need, mis olid koopakollid endale lõunaks kaasa võtnud. Siis tuli koopajumal minu juurde ja ütles:
"Küpsised vallutavad varsti terve Mängukoopa. Sina oled ainus kes meid saab päästa."
Vahepeal olid küpsised hakanud koopa piimavarusid tühjaks jooma.
"Jah ma olen nõus koopa pärast minema!
"Kuna piim on otsakorral, siis saad 8 pudelit piima kaasa ning lendpiison Mike. Aga ole 8 päeva pärast tagasi, eks."
"Olgu," vastasin minema ning pakkisin kõik hädavajaliku kaasa.
Varsti olingi valmis minema. Istusin Mike selga ja lendasin kaugele seitsme mäe, seitsme mere, seitsme kõrbe ja seitsme ookeani taha. Kolm päeva läks kohale jõudmise.ks aega. Seal pidavat olema mingine loss. Ja oligi. Loss oli piimapaki kujuline ja küsised olid selle ees. Nagu arvata võis, oli loss hästi valvatud. Äkki kõlises suur kelluke lossitorni otsas. Osad küpsised hakkasid minu poole jooksma. Esimene mõte oli, et kohe annan jalgadele valu, kuid ma pole selline, kes alla annab vaid ikka selline kes ilma võitlusetta ei loobu.
Küpsised jõudsid hetkepärast minuni. Hakkas pihta tugev võitlus. Tervelt tund aega läks küpsistest jagu saamise.ks.
"Huhh, vot see oli väsitav," ütlesin mina ning olin valmis astuma piimapakki. Siis tuli veel ja veel küpsiseid minuga võitlema. Ka see lahing lõppes edukalt. Nutikas nagu ma olen, mõtlesin välja, et panen küpsise kostüümi selga ja lähen lossi.
Õnneks mitte keegi ei saanud aru, et ma pole tegelikult mingi küpsis, vaid tavaline koopakoll.
Piimapaki sees oli suur tehas, kus küpsised valmistasid piimast uusi küpsiseid.
Mina läksin seina äärest, et keegi mind ei näeks. Jõudsingi laborisse, kus hoiti piima. Võtsin oma kotist välja läbipaistva kõrre, ning pistsin piima hoidlasse. Piima hakkas piima kotti voolama. Kott sai täis. Hakasin vaikselt minema.
Jõudsin edukalt uksest välja ning maja taha, kus ootas mind hiigel lehmakari. Otsustasin võtta kaks lehma kaasa, et natuke oma piimavarusid täiendada. Kedagi polnud näha. Õige aeg oli kaks lehma ära napsata.
Mike oli vahepeal ligemale tulnud, ning läksingi koos lehmadega piisoni selga. Kuna lehmad olid Mike jaoks liiga rasked, siis tuli teha paarikümne kilomeetri pärast peatus, et puhata ja jõudu koguda. Ma jäin äkitselt magama.
Ma ärkasin soojast päikesest minu ninal. Kiiresti piisoni selga ja teele. Nii ma siis rändasin - kahe lehma vahel, piisoni peal ja iga 50-100 kilomeetri pärast tuli teha peatus, et taas jõudu koguda.
Möödus täpselt 3 päeva kuni hakkas Mängukoobas paistma. Lendasime veel natuke edasi ja nägin mida küpsised olid korda saatnud. Oii se ei olnud ilus vaatepilt - kõik oli segi ja katki.
"Jõudsid ka lõpuks pärale", ütlesid teised.
"Piima tõid?" küsis üks koopakoll
"Jah, ikka tõin", vastasin mina ja tegin piima koti lahti ning tõin lehmad piisoni juureset ära.
Kõik olid õnnelikud, kuid ei näidanud seda välja, sest nende urud ja profiilid olid täiesti segi.
Kõik said kosutuse.ks pudelitäie piima.
Pikapeale hakkas kõik sujuma - urud ja profiilid tehti korda, piima oli küllaga ja mis kõige tähtsam: kõik olid õnnelikud, kui välja arvata lossi pealik, sest tema sai aru, et talt on röövitud 2 lehma ja hästi palju piima.

Sellest päevast peale ei toonud endale enam mitte ükski koopakoll lõunaks kaasa küpsiseid, sest kes teab mis võib veel juhtuda.
Igal aastal, täpselt samal päeval hakati tähistama piima tagasi saamist ja pandi peole nimeks: "Küpsisemaania!"

Autori kommentaar »