Unistused-kolmas

postitas: SnowWitheGirl - 08.03.2011, 2011-03-08 19:45, loetud: 449x

Unistused-kolmas

Kolmapäev, 14 oktoober

Kas on üldse hullemat päeva, kui kolmapäev, olemas? Ei usu. Minu päevikus on kolmapäev mustaks või punaseks värvitud, sest ma tean, et mul sellel päeval kohe üldse ei vea. Ärkasin ülesse ning valisin ühe ilusa valge pluusi, mis oli mu lemmik. Kuid märkasin, et varrukal on väike kollane plekk ning külje peal oli tilluke auk. Vandusin urisedes ja heitsin pluusi üle õla tagasi kappi. Võtsin hoopis musta tuunika, mille sobitasin mustade teksadega, mustade sokkidega ja punase jakiga. Kammisin juuksed läbi ja punusin kõvasse patsi.
Võtsin koolikoti ja ruttasin trepist alla. Jooksin kööki ja valmistasin endale kiiresti kaks võileiba merevaigu, juustu, singi ja kurgiga ning kugistasin need alla. Kallasin endale pool klaasi vett ja lasin selle kurgust alla. Sörkisin tagasi esikusse ja surusin jalad saabastesse. Panin ümber kaela veel ka sinise ja halli triibulise salli ning nööpisin jaki kinni.
Avasin välisukse ja ruttasin mööda välistreppi alla. Õnnetuseks oli aga öö olnud külm ja õhuke jää oli trepile tekkinud. Libisesin ja kukkusin istukile. Kiljatasin vaikselt ehmatusest, kuid tõusin siiski kiiresti jälle püsti. Jooksin jalgratta juurde ning hüppasin peale. Hakkasin väntama, proovides võimalikult kiiresti sõita. Rattad aga libisesid veidi õhukesel jääl ning ma tegin väikeseid sikk-sakke.
Mingit moodi jõudsin siiski kooli ning lükkasin oma ratta lambiposti juurde. Kinnitasin luku kinni ja sörkisin koolimajja. Kell tiksus pikkamisi kaheksa poole, kuid ma olin kiirem ja jõudsin veidi üle kolmveerandi garderoobi. Tõmbasin salli kaelast, viskasin saapad jalast ja tõmbasin jalga sinised vahetusjalanõud.
Vinnasin koti õlale ja pistsin tuhatnelja jooksu matemaatikaklassi poole. Klass asus teisel korrusel, kuid õnneks oli meie koolis liikuv lift, mis vahetpidamata liikus. Vahel on lükanud mu klassikaaslased mind sealt liftilt maha, kuid ma ei olnud saanud väga haiget. Nüüd valvasid õpetajad ka lifti, et keegi viga ei saaks. Lift tuli parajasti alla ning astusin liikuvale laiale puuplaadile. Minuga koos tulid viieteistaastane mustade juustega poiss, keda tundsin Raivo-nime all ja kohevate patsidega tüdruk, kes oli arvatavasti teisest klassist.
Lift peatus pikkamisi teisel korrusel ja ma hüppasin maha. Tüdruk ja poiss aga jäid lifti ning sõitsid edasi. Mina aga jooksin kõigest väest, tähelepanemata isegi kollakat õuna, mis mu selga tabas. Kuid siis kuulsin selja tagant vaikset vandumist ja riidlemist.
Pöördusin vaatama ja nägin Pamelat, kes vihase näoga mind põrnitses, tegemata välja õpetaja noomimisest ja riidlemisest. Selleks õpetajaks osutus Mr.Schue ning ta andis isegi Pamelale vopsu selga, kuid tüdruk ei pannud seda tähele. Alles siis, kui vastu Pamela põske laksatas kerge kõrvakiil, pani tüdruk õpetajat tähele. Ta heitis Mr.Schue'le vihase pilgu ning jooksis nutta tihkudes minema, üks põsk kergelt roosakas. Mr.Schue naeratas mulle julgustavalt ja ma maigutasin oma hädist naeratust.
Siis helises aga kell ning ma jooksin klassi, mis oli olnud minust vaid kolme sammu kaugusel. Avasin ukse ja võtsin oma koha sisse kõige ees asuvas pingis, kus mind mrs.Phomel märkas. Matemaatika tunnis võis tihti palju pahandusi tulla, kuid enamasti õnneliku lõppudega. Järgneb...

Märksõnad: Pamela  kõrvakiil  lift