Pärnust Tartusse , !

postitas: -potsa- - 02.01.2009, 2009-01-02 15:54, loetud: 615x

2. osa

Keiu üritas Kätlinile silmadega edasi öelda, kuid Kätlin vaatas teda ainult lolli näoga. Viimases hädas tuli Keiule meelde pi-keel, mida nad lapsena tihti rääkisid. Kui ainult Kätlin mäletaks seda!

''Kätpilin!''

Kätlin vaatas Keiu poole. Alguses natuke arusaamatult, pärast jõudis talle kohale.

''Keipiu'', vastas Kätlin.

Üks poistest vaatas kahtlustavalt taha. ''Millest te räägite?''

Keiu tegi inglinäo ja vastas, ''Me niisama räägime, mis me Tartus teeme. See on väheke salajane.''

Poisid vaatasid üksteisele ja muigasid. Keiu kuulis, kuidas üks veel ütles, ''Kui nad jõuavad Tartusse...''

Keiu keskendus Kätlinile.

''Me peapime põpigepinepima!''

''Miks?'' Küsis Kätlin jahmunud näoga.

''Me eipi saa nenpidepiga Tarpituspise! Nad tapihapivad meid äpira kapisupitapida!''

Viimaks jõudis Kätlinile kohale.

''Mipida me teepime??''

Keiu vaatas autos ringi. Äkki märkas ta Kätlini jalgade all taskunuga. Kiiresti korjas ta selle üles. Nüüd oli vaja oodata sobivat momenti.

Jah, peagi tahtsidki nad kõrvale keerata ja minna läbi metsa. Keiu andis salaja Kätlinile õlupudeli, mis maas vedeles. Ta karjus poistele.

''Me mõtlesime ümber! Palun laske meid maha!''

Nagu arvata oligi, ei kavatsenud nad peatuda. Keiu avas taskunoa ja surus selle juhi kaelale. '' Kui sa kohe autot seisma ei jäta, siis...''

Kiirus oli suht suur, teine poiss üritas appi minna. Kätlin virutas talle vastu pead õlupudeliga. Üks hoop jäi väheks, kutt üritas Kätlinile kallale minna, mille peale tüdruk täiest jõust õlupudeli vastu poissi puruks lõi. Keiu surus noa tugevamalt vastu kaela. Nagu Keiu arvaski, tegid nad avarii.



Õnneks mitte väga hullu, kuid piisava, sest juhtival poisil oli suunurgas verenire ja kõrvalistujal oli pea verine. Keiul oli põlved ja käeseljad ära põrutatud, Kätlinil olid mõned kriimud. Õnneks polnud tüdrukutel tänu turvavöödele midagi hullu.

Ei Kätlinit ega ka Keiut huvitanud, mis poistest edasi sai. Nad ronisid autost välja ja suundusid maantee poole. Nad olid edasi sõitnud vast mingi 20 kilti, mida oli väga vähe, kui mõelda, et kokku oli maad 180 ringis.

Tüdinud, natuke hirmunud ja väsinud plikad ei vandunud alla, vaid kõndisid edasi. Keiu võttis välja oma mp3 ning kuulasid vanu häid laule.

Täiest kõrist kaasa lauldes, tantsides, vaatasid möödasõitvad inimesed neid natuke kahtlaselt, kuid tüdrukutel oli sellest suva.

Olles kõndinud paar tundi, otsustasid nad jälle hääletada.

Seekord peatus auto, mille roolis istus vanem naine.

''Tere tüdrukud!''

''Tere,'' vastasid Kätlin ja Keiu viisakalt.

''Kuhu minna soov? ''Küsis naine sõbralikult.

''Tartusse...''

''Hmm, ma just mõtlesin, et tahaks kuhugi shoppama minna, Tartu sobib selleks imehästi. Hüpake peale!''

Tüdrukud tänasid ja istusid autosse.

Natuke aega sõitsid nad vaikides, siis hakkas naine rääkima.

''Olin umbes teie vanune, vanem, 18. Minu hea sõbranna läks ükskord hääletama. Kutsus mindki kaasa, kuid keeldusin, sest olin kuulnud erinevaid lugusid sellest. Ma helistasin talle tihti, et teada, kas temaga on kõik korras. Tema ainult naeris minu üle ja arvatavasti lülitas mobiili välja. Ootasin teda õhtul, kuid teda ei tulnud. Ka teisel päeval mitte. Politsei otsis teda, tulemusteta. Keegi ei tea, mis temast sai.''

Ning naine hakkas nutma, ''Palun olge ettevaatlikud... ''

Tüdrukud rääkisid naisele ka nende loo, mis oli juhtunud.

Naine peatas auto Viljandis. ''Äkki soovite midagi süüa? ''

''Jah, hea meelega,'' olid tüdrukud nõus.

Naine tegi neile välja.

Söödud, hakkasid juba autosse minema, kui Keiu veel tagasi pöördus.

''Oodake, ma käin WC-s ära.''

Keiu läkski vetsu. Pärast peegli ees seistes, juukseid korrastades, tundus Keiule nagu keegi jälgiks teda. Ta keeras ringi. Tühjus. Uuesti peeglisse vaadates nägi ta.. väikest last... Kuid milline see laps välja nägi! Tal oli seljas kulunud kleit, täis vereplekke... Juuksed oli pulstis... Ja ta silmad... Need oli täielikult mustad. Samas need nagu helkisid. Tüdruk vaatas talle täpselt silma. Keiu ei suutnud liigutada. Oli ainult tüdruk. Taust muutus uduseks... See oli nii jube, samas kuidagi kodune.Keiu ei suutnud talt silmi pöörata, kuni tüdruk talle järjest lähemale hakkas liikuma. Lõpuks suutis Keiu suu avada, et kiljuda, ta pööras end ringi ja tüdruk oli kadunud. Kiiresti tormas ta wc-st välja, auto poole. Kus oli auto?

Koht tundus täiesti võõras. Autot polnud.