NINATARK SAAB NOHU

postitas: svea1 - 10.08.2009, 2009-08-10 14:54, loetud: 688x

Juba hommikul ärgates tundis Ninatark, et miski kõditab ninas. Algul tõmbas ta nina kirtsu, siis proovis seda krimpsu tõmmata – ei midagi. Seejärel otsustas ta nina vingu tõmmata – ikka ei midagi. Sügaval nina sees oli tunne, nagu jookseks seal sada sipelgat edasi-tagasi. Ninatark üritas neid sipelgaid tabada, kinni võtta ja neid vastu kõdistada, aga see ei läinud õnneks. Tõsi, nina oli tal keskmistest tarkpeade ninadest küll oluliselt suurem, aga seestpoolt sügada polnud seda sellegipoolest kuigi mugav. Ja ema arvates ka mitte kuigi sünnis.
Teise tunni ajal aevastas Ninatark koolis juba vahetpidamata. Kõigile tegi see hirmus palju nalja, kui ta aina turtsus. Ainult Ninatarga ees istuv Ninaloll vaatas aeg-ajalt õela pilguga üle õla tahapoole. Ninaloll pidas end üldse üheks eriti tähtsaks ninaks. Ta vastas alati teistele ninakalt, hüppas kaaslastele sageli heast peast ninna, hõõrus vanu asju nina peale, kõndis pidevalt ringi, nina püsti. Kord ajas ta oma nina nii püsti, et käis täie hooga ninali. Mõnikord meeldis Ninalollile ka kaaslasi ninapidi vedada või neile ninanipsu teha, aga õnneks ei läinud see tal kuigi sageli õnneks.

Koolipäeva lõpuks oli Ninatarga ninaalune juba pidevast pühkimisest päris hell. Ta keskmisest suurem nösunina oli punane ja paistes. Ninatark tundis, kuidas nina hakkab vägisi norgu vajuma. Ninalollile tegi Ninatarga väljanägemine juba parasjagu nalja. Eriti rõõmsaks muutus ta siis, kui Ninatark oma ninahäälega pidi eesti keele tunnis luuletust lugema.
Kui tund sai läbi, tahtis Ninaloll kohe Ninatarga üle nalja hakata heitma, kuid jäi pika ninaga. Ninatark oli kohe tunni lõppedes jooksu pannud, et kiiresti bussile jõuda ja koju sõita. Nii kohmitseski pahur Ninaloll sel ajal alles oma seljakoti kallal, kui Ninatark juba bussi peale kihutas. Äärepealt oleks buss tal nina eest minema sõitnud, aga õnneks märkas bussijuht Ninatarga suurt ja punast nina kaugelt bussi poole tormamas. Kuna bussijuht arvas, et see on mingi hiiglaslik punane stopptuli, mis kooli poolt bussi suunas lendab, jäi ta seda imestunult vaatama, suu lahti ja nina pikal, ning nii jõudiski Ninatark õnnelikult bussile. Oli see vast vedamine!
Vahepeal oli õues kergelt vihma tibutama hakanud, ilm oli tuuline ja külm, nii et Ninatargal ei olnud tahtmist ninaotsagi õue pista, pikast koduteel astumisest rääkimata.
Kodus ootas Ninatarka ema. Pliidil kees teepott, ahjust tuli mõnusat kuklilõhna. Nüüd hakkas Ninatargal nina asemel hoopis suu vett jooksma. Loomulikult sai ta kõigepealt emalt ka veidi pragada, et oli eelmisel päeval palja pea ja lahtiste kingadega õues mänginud, aga kuklilõhn silitas Ninatarga nina nii hellalt, et ta kuulas ema manitsused rahulikult ära. „Pea meeles,” ütles ema lõpetuseks, „nina võib sul õues paljas olla, aga pea ja varbad olgu soojas! Haigusepoisid lausa passivad väikeseid lapsi, et neil varbast kinni hakata!”
Ninatark noogutas ema jutu peale ning piilus läbi pliidiklaasi üha suuremaks ja maitsvamaks kerkivaid kaneelikukleid. Väljas hakkas üha tihedamalt vihma sadama ja tuul oli endiselt vinge. Läbi helekollase kardina õue piiludes nägi Ninatark, kuidas Ninaloll läbi vihma tigeda näoga kodu poole sammus. Ninatarga köök oli aga nii mõnus ja soe, et nohu ei tundunudki enam kuigi kohutav!

Märksõnad: nohu  ninatark  kool