Unistused-esimene.

postitas: SnowWitheGirl - 16.01.2011, 2011-01-16 15:06, loetud: 548x

Unistused-esimene

Igaüks ilmselt teab, et igaühel on omad unistused ning mõtlemised. Ka minul on, kuigi olen täiesti tavaline tüdruk, kellel peabki olema unistusi. Olen teiste kõrval justkui tühi koht - mind loobitakse vahetevahel nalja pärast puuviljadega või pritsitakse limonaadiga näkku, nii et koju tulles on alati riided mustad. Mul on toeks ainult vanem õde ja ema. Isa on minuga täpselt samasugune nagu mu klassikaaslased või üldse koolis käijad. Ühesõnaga, mu elu pole just pillerkaar. Mu nimi on muidu Edith Perwell ning olen viisteist. Hea, et ma veel keskoolis ei ole, sest siis oleks asi palju-palju hullem. Mul on blondid juuksed, mis ulatuvad mulle õlgadeni ning sinised säravad silmad. Olen üsnagi kõhn ning punakate silmaalustega, sest nutan üsna tihti. No, aitab siis minust. Mu õe nimi on muidu Brett Perwell, kes käib keskoolis ning õnneks minuga samas koolis. Ta on minus kaks aastat vanem ning tal on blondid õlgadeni juuksed ning sinised silmad. Olgu, alustame siis looga:

Esmaspäev, 12 oktoober

Jalutasin mööda koolikoridori, püüdes märkamatult geograafia klassi jõuda. Kuid see siiski ei õnnestunud mul ning sain ühelt oma klassikaaslaselt - Marekilt - puuviljaga vastu õlga. Surusin hambad kokku ning tõmbasin silmad kissi, et mitte nutma puhkeda. Ma ei saa aru, miks poistel niisugune jõud üldse olemas on. Marek aga irvitas laialt ning lidus otsemaid geograafia klassi. Läksin sinna tema järel ning kallutasin veidi pead, et veel ühe puuvilja viske eest pääseda. Seekord see õnnestus ning viskaja nägu tõmbus mossi - see oli üks ülbe tüdruk Emily. Ohkasin endamisi ning sammusin enda koha juurde, mis asus akna ääres ja nurgas, nii et mind sai ainult paremalt poolt visata. Vaatasin enne toolile istumist kõik kohad läbi - ei midagi. Ohkasin kergendatult ning istusin toolile. Võtsin asjad kotist välja ning panin asjad sahtlisse. Keerasin spetsiaalse võtmega luku kinni ning pistsin võtme pluusi taskusse, kust keegi seda võtta ei saanud.
Vähemalt on mul õpetajatega vedanud - nemad ei olnud sellised pirtsupotid ja kiuslikud. Nemad ka õnneks toetasid mind ning kaebasid vahel direktrissile, kuidas mind ilmaasjata kiusatakse ja ma ei tea mida veel. Direktriss aga õnnetuseks ei uskunud neid jutte, vaid arvas, et mõtlen ise kõik välja ning panen õpetajaid uskuma, et nii see asi ongi.
Naaldusin ettepoole nign asetasin küünarnukid lauale, vaadates kaugusse. Sulgesin pikkamööda silmad ning reaalsus kadus mu silme eest. Nüüd olin sisenenud oma unistuste maailma, kus keegi ei saanud mind segada.
Mõtlesin ja unistasin, kuidas olen kooli kõige popolaarsem tüdruk üldse ning kõik ülbed blondiinid vaatavad mulle kadestavalt järele. Mõtlesin, kuidas kõik poisid minu järele hullud on ning ma käin igal päeval kohtamas ning mul on oma poiss olemas. Võib-olla kaks või kolm. Unistasin, kuidas mul läheb igas aines absoluutselt hästi ning igas aines on mul viied ja viied plussid. Need olid mu põhilised unistused. Minu unistused ning mõistklused katkestas äkiline kellahelin.
Avasin silmad ning õpetaja astus klassi. Enne, kui õpetaja jõudis oma lauani, naeratas ta mulle julgustavalt ning ma naeratasin natuke hädiselt vastu. Õpetaja oli naissoost, kuid väga range häälega. Kiuslikute inimeste ohvritega oli ta nii hell nagu ta oleks tema oma laps. Minuga käitus ta täpselt samamoodi ning ta kärkis igaühe peale, kes mind kiusata püüdis. Ma olin selle üle väga-väga tänulik. Vähemalt keegigi hoolis minust. Avastasin peagi, et õpetaja räägib elavalt uuest teemast, mida pidime õppima. Kuulasin hoolega teda, kuni tunni lõpuni.
#*-*#
Kõndisin vaikse sammuga ning ettevaatlikult garderoobi. See päev oli teistest läinud palju paremini. Üks õpilane, kes mind kiusas - Alexia - jäi peale tunde matemaatikas ning ta pidi suurt kontrolltöö lehte tegema, mis mind üdini rõõmsaks tegi. Pealegi, täna ei kiusanud mind eriti keegi, peale Mareki, Emily, Alexia ja Felix'i - see oli üks parimatest päevadest, mis mul kunagi on olnud. Minu tunniplaan oli täna olnud selline:
1. -
2.Geograafia 397
3.Vene keel 234
4.Matemaatika 120
5.Saksa keel 335
6.Inglise keel 110
7.Kehaline
Tegelikult kokkuvõttes meeldisid mulle nendest kuuest tunnist ainult neli - Kehaline, Inglise keel, Matemaatika ja Geograafia. Saksa ja Vene keel võtsid täiega närvid läbi ning ajasid mind vahepeal ahastusse.
Panin vaikselt riidesse ning tõmbasid valged saapad pikkamisi jalga. Vinnasin seljakoti selga ning sammusin koolimajast välja. Ma olin õppinud kogu kodutöö ära ning mul oli plaanis mu ainsa sõbranna - Gerly'ga - kokku saada. Olime saanud temaga sõbraks umbes kaks aastat tagasi ning meil on need aastad üsnagi lõbusad olnud. Unistan vahel, kuidas me Gerly'ga teistele kiusajatele kohad kätte näitame. Unustasin mainida, et ka Gerly't kiusatakse ning me ei käi samas koolis - sellest on mul tõesti kahju. Gerly'l on muidu pruunid pihani juuksed ning rohelised silmad. Ta on natuke pruunim ning sama kõhn nagu mina.
Seadsin pikkamisi sammud kodu poole. Loodan, et seal pole oodata isa kärkimist ning riidlemist. Kõige rohkem ootan ma ema ja vanema õe meeldivat ning pehmet tervitust. Järgneb...

Kommentaarid (2)

Patriotique (16.01.2011 21:52) Miks sa seda pastakasse ei kirjuta? Siit ju kopeeritakse see ju ära!!! muidu megasuper! SnowWitheGirl (17.01.2011 19:03) Ma ei tea, kui viitsin, siis kirjutan selle pastakasse. Mul on tegelikult suht suva, kui see ära kopeeritakse.