omalooming

postitas: punabeib - 17.02.2010, 2010-02-17 19:24, loetud: 551x

Sa tulid!Kallistan sind,kuid sa ei kallista vastu.Eemaldun.''Mis on?''pärin.Püüan tabada su pilku,kuid sa ei vaata mulle otsa.Kas tõesti on puud huvitavamad kui mina?Kuulatan ja ohkan,samas püüdes tabada su pilku.Su süda taob mitu korda kiiremini kui minu oma!Minu südamega justkui samas taktis-ehk päris päris aeglaselt-liigub su pilk mu silmade suunas.Ootan.Ootan jälle.Ikka veel ootan.Püüan olla kannatlik.Mulle ei meeldi sellised mängud-sa tead!Hammustan huulde ning kortsutan kulmu.Su pilk peatub mu näol.Vaikselt naeratan ning pahameel kaob.Naeratus kaob sama kiirelt kui tekkis,sestd kui mõistan mis toimub su silmades,sinu sees...Sul on valus.Sa kardad.Viha.Ja ei kübetki armastust?Sarnased küsimused lendlevad mu peas.Sa ei armasta mind enam?Küsin temaltki seda.Poiss vaid vaikib ning sulgeb silmad.Miks sa mõtled?Mis toimub?Vanad mõtted asenduvad uutega.Mulle ei meeldi vaikus!Tekib tunne,nagu sind eiratakse!Mu enesevalitsus kaob vaikselt.See ujub lihtsalt igast võimalikust august välja!Avad silmad ning vaatad kuidas ma värisedes käe rusikasse vajutan.Käsi veidike kipitab kui küüned läbi naha tungivad.Ma ei peatu,mitte seekord.Sulgen silmad ning hoian end vaos.Ma tahan karjuda.Pärida aru.Ma ei suuda olla mõistmatuses.Sa ju tahad mulle midagi öelda-siis ütle!Ära piina mind!Mitte seda.Pigistan hambad kokku ning avan silmad.Sind pole.Viha kadus.Hajus.Jooksis minema nagu mingi vastik argpüks!Ma polnud kurb.Ega pettunud.Isegi mitte rõõmus.Kui aus olla,ei tundnud ma midagi.Mitte kui midagi.Vaatasin ringi.Ei kedagi.Tühjus.Otseses mõttes!Mitte midagi,mitte kedagi-ei ühtegi asja,ei ühtegi teed,ei ühtegi inimest!Lihtsalt...valgus.Kõik oli valge.Üleni valge.Ja mille peal ma olin?Ei tea.Ma seisin kuskil....valges kohas.Paanika.Just-mind tabas paanika.Miks siin kõik nii valge on?Kus ma olen?Kuidas ma siia sain?Hingeldan ning vaatan ringi.Uks!Seal on uks!Jooksen sinna.Ma tahan siit välja!Tahan!Ning just siis kui ma olen valmis ust avama kaob see.Mis mäng see selline on?''Kas kõik on korras?''kuulen seda mahedat,armsat,mõnusat häält.Naeratan ja keeran ümber.Sa seisad eemal,pea kallutatud veidike vasakule ning nägu lumivbalge.Naeratus kadus.Eemaldun.Liigun taha poole.Samm sammult tagurdan aina eemale.Ma kardan.See pole sina!Mis nali see on?Sa liigud mulle kiiremini kui ma ise taganen.Sa nagu astud kaks sammu korraga,kahe inimese eest,topelt.Sein?Ma ei saa enam taganeda.Komberdan kätega.Telliskivid?Keset seda valget...maalima on sein?Unustan selle kiirelt ning keskendun mulle lähenevale ohule.See...asi aina läheneb.Olen kindel,et see pole tema!Ta peatub mu ees.''See pole sina,''sosistan ning tajun kui kõvasti mu hääl ikkagi väriseb,aga ma olen kindel!Ta hingab kergelt ning ta hingeõhk lendleb minu poole.Justkui tuul ujub see mu juustesse.Nii pehme ja metsa meenutav tundub see!Rahunen.Seejärel on k
õik pime,kuid suudan erstada puud.Mets?Paks mets.Puud,puud,puud!Mitmed küsimused läbivad mu pea.Jälle.Ma kardan.Olen tõsiselt hirmul-üle tõsiselt pika aja!Pisar veereb mu põselt alla-lihtsalt nii hirmutav on see!Ma ei tea mis hakkab edasi toimuma!Ma ei oska isegi mõelda sellele,sest küsimused ei peatu hetkekski mu mõtteis.Miski krõbiseb mu taga.Jälle sina?Ei.Palun!Tunnen su hingeõhku mu kaelal.Ikkagi sama pehme ja metsaline.Mu keha läbivad tuhanded külmavärinad.Alates peast ning joostes üheskoos varvasteni.Ma kahvatun ega julge end liigutada,kuigi ma ei saa eirata,et tuul rahustab mind juba tasapisi.Omal imelikult kombel,tõesti.Tuul tulenev su hingeõhust sasib mu juukseid ning ime kombel see rahustab mind täielikult!Täpselt nagu ennegi seal valges kohas.Tuul kuivatab pisarad mu näole,kui läbib mu näopiirkonna.Ma ei karda enam,enam mitte.Unustan kõik ümbritseva-vaid tuul ja mina!Tunnen,et lõpuks on rahu käes.Enam pole vaja võidelda,kõik saab korda ning ma ei pea enam muretsema.Hingeõhk kaob,täpselt nagu tuul ning see muudab mu rahutuks tagasi.Ja siis ma karjatan valust.Miks sa nii tegid?Uus karje.Valu seljas piinab mind!Ära tee seda...See valu tõeliselt piinab mind.Mu hääl murdub valust,kui uus karje väljub mu suust.Pisarad tulevad uue hooga.Aina kiiremalt ja kiiremalt taob mu süda.Ka tema ei kannata seda enam!Lihtsalt nii valus on.Nagu tükike mu südamest oleks murdunud ja maha kukkunud jättes kõik mu sees tema järele kajama!Kukkun käpuli maha.Avan suu,et karjuda,aga häält ei tule.Lihtsalt seda pole!Tunnen midagi sooja nirisemas mu seljast alla,see ajab külmavärinad jälle peale.Täpselt nagu ennegi jooksevad mitmed külmavärinad mu kehal ülevalt alla.Kui külmavärinad mu seljani jõuavad hakkab see veel rohkem valutama.See on tegelikult vastikult kipitav valu!Viimaks hakkab kõik udusse kaduma.See pole kuidagi seotud mu ümbrusega-mu silmad!Mu silmanägemine kaob hetkega!Tunnen veel seda pehmet tuult hingeõhuna uuesti hüvastijätvalt mu juustes ning siis ma minestan.Olen teadvusettu,aga ma kardan.Kardan jälle.Tugevamalt.Tungivamalt.Hullemalt!Nüüd ma tunnen,et varsti ma suren.Samas ma tean,et ma ei sure enam kunagi.Nüüd ma mõistan!Alles nüüd saan ma kõigest sellest aru!Algelised tunnid põrgus ongi selleks,et sind piinata,et sa tunneks valu,et oleks näha pisarad ja kuulda valust hirmsaid karjeid.Enam pole võimalik pääseda!Sa ise valisid endale selle tee,tee kust enam kunagi välja ei saa.Jah,ma tean seda.Tean,et ma ei pääse enam kunagi sinna maailma kus ma kunagi olin.Kust ma kunagi tulin,sest ma ise valisin selle tee tehes omad halvad valikud seal vanas heas maailmas!

see pole minu tehtud vaid klassiõe!rate isilja

Märksõnad: omalooming