Story . ( k )

postitas: RedVampireGirl - 19.02.2011, 2011-02-19 20:32, loetud: 433x

Heliseb telefon.

Tüdruk kiirustab selle peale kohe telefoni otsima ning leiab selle nagisse riputatud jaki taskust. Ta vaatab telefoni display'd ja lihtsalt naeratab õnnest, kuna talle helistab jälle see kallim, ei loe eriti et viimased kuus kuud on ta juba talle iga päev helistanud, kuid see tunne on siiski imeline, teades, et see poiss on tema oma. Peale päris pikka ootamist võttis tüdruk lõpuks telefoni vastu.

Tüdruk rõõmsalt: "Kuulen, kullake."

Poiss, veidi tüdinud häälega: "Mm, tsau jah tips."

Tüdruk: "Noh, kurda."

Poiss: "Asi on selles, et räägiks natuke."

Tüdruk: "Kellest? Millest? Kus?"

Poiss: "Meist, lihtsalt meist! Ja ma arvan, et see telefonijutt ei ole, nii et saaks kokku ikkagi."

Tüdruk: "Mm, okei kus?" Tema hääl värises veidi, kuna ta sai aru, et see tõotas halba.

Poiss: "Ma arvan, et pargis ja mingi tunni aja pärast... sobib?"

Tüdruk: "Ikka."

Poiss: "Ok, tsau siis."

Tüdruk: "Näeme, tsau!"



Peale kõne ei suutnud tüdruk mitte midagi mõelda. Peas keerlesid vaid suured kahtlused, et nüüd ei lähe asi hästi, kuna poisi häälgi väga vähetõotav oli. Kui tüdruk oli juba pool tundi rõdul lihtsalt istunud ja mõelnud, turgatas talle pähe, et ta peab ju parki minema. Kohe liikus tüdruk kiirelt oma tuppa ning pani selga veidi soojemad riided, kuna ilm oli väljas kiskunud juba vihmale.

Riided valitud, haaras ta kaasa jaki ning seadis sammud juba pargi poole. Terve tee ei osanud ta muule mõelda, kui sellele, mis poisil vaja rääkida on. On see halb? Hea? Šokeeriv?

Kogu selle aja valdas tüdrukut ka mõte üldse minemata jätta, kuid sellest mõttest ta lihtsalt loobus. Märkamatult oli ta jõudnud parki, kus poiss teda juba pargipingil ootas. Tüdrukut märgates tõusis ta kiirelt püsti ning sammus aeglaselt talle vastu. Nad seisid lihtsalt üksteisele otsa vaadates ja vaikisid. Peale pikemat vaikimist alustas poiss lõpuks juttu.


Poiss: "Mida sa minu juures armastad?" Ta vaatas tüdrukut küsiva pilguga.

Tüdruk: "Tahad väga teada?"

Poiss: "Jah."

Tüdruk: "Sinu juures armastan ma kõike. Sa oled lihtsalt nii ideaalne, et sul ei ole mitte ühtegi halba külge, vähemalt minu silmis mitte. Ma arvan, et sinust paremat pole maailmas," vastas ta, endal silmad juba pisaratest piisavalt märjad.

Poiss: "Okei." Ta vaatas samal ajal maha. "Anna mulle andeks!" lisas ta veel lõppu ning vaatas tüdrukule oma vesiste silmadega otsa.

"Mille eest?" uuris tüdruk kohe, ise olles veidi ehmunud, kuna sellist vastust ei osanud ta oodata.

Poiss: "Et ma sulle haiget tegin, lihtsalt, me oleme juba seitseteist ja ma olen natuke vanemaks saanud ja hakanud elu rohkem väärtustama..."

Tüdruk: "Mida sa selle all mõtled" segas ta poisi jutule vahele.

Poiss: "Noh, asi on selles, et sina kahjuks ei ole, see, keda ma oma elult ootan, anna andeks, aga ma ei suuda niimoodi! See ei ole armastus, kui see on ühepoolne. Ma arvan, et nii on meile mõlemale lihtsalt parem. Sind väärib keegi teine, mitte mina, kuna ma ei suuda sind niimoodi armastada nagu tegelikult sooviksin." Peale seda kinkis poiss tüdrukule pika, sooja suudluse.

Tüdruk ei vastanud poisile midagi, vaid keeras vaikselt talle selja, tema silmad täitusid pisaratega ja ta lihtsalt jalutas vaikselt ära. Poiss aga jäi sinna samma istuma ning isegi ei üritanud tüdrukut peatada. Tüdruk kiirendas hiljem sammu ning lausa jooksis kiirustades oma koju, oma tuppa ning puhkes lohutamatult nutma.

"Miks sa mu jätsid? Ma ju armastasin sind, miks peab just minuga minema nii nagu mina seda ei soovi? Ma tegin ju kõik selle heaks, et meie suhe kestaks veel kaua. Kuid sina tegid kõrvalhüppe. Sina loobusid! Sa tead, et mul on raske, sina ei hooli enam minust. Nüüd olen ma üksi. Sinu pärast jätsin ma kõik enda sõbrad, jah, ma tean, et see oli vale tegu, kuid mul oli aega vaid sinu jaoks! Nüüd ei ole mul lihtsalt kedagi, kellega oma muresid jagada. Veelvähem sind. Kas on üldse sellist ravimit, mis mu valu ära võtaks? Ei, sellist ravimit pole olemas ega saagi olema! Kui välja arvatud üks..." Tüdruk lõpetas mõtlemise, puges voodisse ja lihtsalt nuttis.

Järgmine päev

Poiss jõuab kooli. Kohe märkab ta tüdruku puudumist koolis, kuid ta ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Möödub esimene tund ja poiss suundub oma kapi juurde. Kapist asju otsides kukub juhuslikult matemaatika õpiku vahelt välja kirjake. Poiss avab selle mõtlemata. Seal oli kirjas lühike, kuid sisutähenduslik lause: "Meid oli kolm!"

Kohe mõistis poiss lause tähendust ning tormas kohe koolist välja. Uksele ta isegi ei vaevunud koputama, vaid suundus kohe tüdruku tuppa. Tuppa astudes ta maailm justkui varises kokku, kuna ta nägi tüdrukut maas lebamas, tühi, eriti tugevate tablettide purk käes...