Mõrvad Modelliagentuuris 11osa-lõpp

postitas: Elo110 - 06.11.2009, 2009-11-06 21:01, loetud: 581x

11. osa - Unenägu

Moos ärkas hommikul üles telefonihelina peale. Ta tõusis voodis istukile ja vaatas uniste silmadega ringi. Telefon oli laua peal ja helises. Ta tõusis, pani sussid jalga ja võttis telefoni. See oli võõras number. Moos võttis vastu.
“Jaa?”
“Tsau, Moos. Kass siin. Kuidas eilne koosolek läks?” küsis Kass.
“Väga toredalt. Vallandasime Dany ja Aqua ning korraldasime neile lahkumispeo. See oli kõige parem asi kogu asja juures.”
“Aga siis on ju vahva. Meil muidu siin plaanid muutusid, tuleme tagasi juba täna õhtul,” ohkas Kass.
“Aa, olgu. Ja tead mida veel, ma nägin unes midagi sellist, et olin ühes teises modelliagentuuris ja seal tuli mööda koridori minu poole mingi naine. Ja siis tulid seina seest välja veel inimesi ja need ütlesid oma kummitusehäältega, et uuuuuu, Kass on mõrvar, uuuuuu, Gretex on mõrvar, uuuuuu. Mida see võiks sinu arust tähendada? Miks need kummitused arvavad, et sina ja Gretex olete mõrvarid?”
“Ee… Ma ei oska kohe midagi öelda selle peale…” kogeles Kass. “Kuule, ma pean nüüd lõpetama. Tsauki!”
“Tšau, õhtul näeme!” sõnas Moos, aga Kass oli juba kõne lõpetanud.

Õhtul tulid Kass ja Gretex tagasi ja kõik modellid ruttasid Kassile rääkima, et ta jätaks Moosi agentuuri abiliseks. Kass ei osanud midagi kosta selle peale, aga ta lubas mõelda.
Kass läks oma kabinetti, vaatles ilusaid auhindu, mis täitsid terve toa. Ta teadis, et kui keegi näeb midagi hirmsat unes, siis juhtub ka midagi õudset. Ta oli täiesti kindel, et ta sureb varsti ning ta peab agentuuri kellelegi pärandama. See ei saanud olla Gretex, sest kui sureb Kass, sureb ka Gretex. Ta ei saanud ühelegi modellile pärandada, neil polnud piisavalt haridust ja nad olid liiga noored. Aga siis turgatas talle pähe Moos! Just, tema, tal on palju moealaseid teadmisi ja tema võiks pärija olla küll.
Ta trükkis juba testamendi valmis ja pani selle ümbrikusse. Ümbrikule kirjutas “Moosikesele”. Ta asetas ümbriku sahtlisse, et see sobival ajal esikusse Moosikese silma alla viia.
Kõik läksid koju või lihtsalt magama ja saabus hommik.
Moos ärkas jällegi telefonihelina peale. Ta mõtles, et jälle Kass, aga miks ta enam helistab, kui juba tagasi on?
Ta vaatas ekraanile, varjatud number, võttis vastu.
“Miks kõik hommikul helistavad ja mu üles ajavad?!” karjus Moos.
“Ära usalda Kassi,” sosistas keegi väga vaikselt teisel pool toru. “Ära usalda Gretexit.”
“Mis asja? Kes see on?” ei mõistnud Moos.
“Aega on vähe, ole ettevaatlik,” sosistas hääl jälle ja väga õudusttekitava häälega.
„Keegi teeb nalja või? Ma helistan teie vanematele, kui te ära ei lõpeta!” kisendas Moos ja katkestas kõne.
Moos läks pesema, vahetas riided ja sõitis autoga agentuuri. Ta arvas, et Kass on seal, kuna ta ei näinud teda lahkumas. Moos otsis Kassi toa üles, koputas ja pärast Kassi ütlust:„Sisse, sisse, uks on lahti” astus ta sisse. Kass oli veel pikali voodis ja vahtis lakke.
„Kass? Saan ma sinuga rääkida?” küsis Moos.
Kass pööras korra pea Moosi poole, ei vastanud midagi ja hakkas uuesti lage vaatama, nagu seal oleks midagi huvitavat. Tegelikult oli see tavaline valge lagi, millel oli palju kärbsekakat peal.
„Kass?! Kas sa oled haige või sa ei kuule mind?” küsis Moos jällegi.
„Millest sa rääkida tahad?” oli vaevukuuldav lause Kassi suust.
„Öösel nägin ma jälle seda unenägu, mida eilegi ja... Ja siis ma ärkasin üles, sest keegi helistas mulle ja ütles, et ära usalda Kassi ega Gretexit ja siis veel, et aega on vähe ja ole ettevaatlik. Ja seda pealegi sosinal, õudsel toonil. Nagu oleks mingi kummitus mulle helistanud.”
Moos nägi, et Kass vaatas suurte silmadega tema poole ja oli väga hirmuäratava ilmega.
„Kas sa oled haige või?” küsis Moos. Ta oli päris ehmatanud.
„Ma arvan küll. Mu aeg on juba käes,” ütles Kass. Moosile tundus tõesti, et Kass on suremas. Aga tal ei olnud köha ega nohu või midagi sellist. Ta oli lihtsalt näost lumivalge ja rääkis vaevaliselt.
„Kas tahad, ma toon sulle midagi? Vett või keedan sulle putru või ükskõik mida.”
„Ei,” ütles Kass, vaatas veel natuke aega lakke ja siis sulges silmad. Moosike läks vaikselt toast välja, et Kassi mitte häirida.
12. osa - Testament

Moos tahtis teada, mis Kassil viga on. Ta kasutas olukorda ära, kui Kass voodis lebab ja läks Kassi kabinetti. Ta nägi neid kauneid auhindu ja olekski jäänud neid vahtima, kui talle poleks silma jäänud üks ajalehehunnik. Ta lappas lehti ning kõigi esikaanel oli umbes selline tekst: “Cherru modelliagentuuris mõrvati jälle modell”. Ta vaatas surnud modellide pilte ja tundis ära kummitused oma unenäost. Ka modelliagentuuri omanik, Cherru, oli talle tuttav samuti unenäost. Tema oli see naine, kes tuli talle mööda koridori vastu.

Moos liikus edasi laua poole ja avas sahtleid. Paljud sahtlid olid tühjad, aga kahes oli ka asju. Ühes oli ümbrik, millele oli kirjutatud “Moosikesele” ja teises olid igasugused külm- ja tulirelvad. Moosike sulges kohe sahtli relvadega ja võttis ümbriku. Moos ei julgenud seda avada, sest muidu saadakse jälile, et ta on seal nuhkimas käinud. Kuid ümbrik ei olnud kinni kleebitud, niisiis ta võis kirja sealt seest võtta.

Ta märkas, et kokkuvolditud kirjale oli trükitud suurte tähtedega “TESTAMENT”. Ta avas selle ettevaatlikult ja luges. Seal seisis:



Kallid modellid ja Moosike,



Ma lahkun varsti siit ilmast ning võtan ka Gretexi endaga kaasa ja ma otsustasin, et jätan agentuuri Moosikesele. Ma loodan, et Te olete selle üle väga õnnelikud. Eriti Teie, mu kallid modellid, sest Te kiitsite Moosikest nii väga ja ka Sina, Moosike, peaksid olema õnnelik, kuna Sa saad peale agentuuri ka minu maja koos sinna kuuluvate asjade ja suure aiaga, kaks autot ja 3 miljonit krooni. Kuluta kõike mõõdukalt ja ära lase agentuuril koost laguneda.

Kassibeibe

PS! Moosike, maja aadressi saad modellide käest, maja võtmed on mu kabinetis, akna all oleva diivani all põrandas, autovõtmed majas magamistoas öökapi peal, pangakonto andmed ja agentuuri paberid samuti majavõtmete juures.



Moosike istus laua all ja luges kirja mitmeid kordi läbi. Ta ei suutnud uskuda, et Kass sureb ja et ta pärandas agentuuri just temale.

Ta lükkas testamendi tagasi ümbrikusse, pani selle sahtlisse ja läks kabinetist välja. Varsti tuli talle vastu Gretex, kes oli õige rõõmsas tujus.

“Sa nägid kummitust või?” küsis Gretex, kui nägi Moosi imestusest punnis silmadega nägu.

“Võib-olla, et nägingi. Aga mida sina nii särad siin?”

“Ah, mõtlesin just… Minna Kassi vaatama. Ta pole veel tõusnud, ega ju.”

“Vist ei ole jah, ta jäi just siis magama, kui ma tema toast väljusin.”

“Olgu, tänks informatsiooni eest,” ütles Gretex ja läks Kassi toa poole. Moos jooksis nurga taha ja piilus sealt Gretexi teekonda. Alguses vaatas Gretex, kas Kassibeibe magab. Selles kindel olnud, läks ta Kassibeibe kabinetti, kontrollis, ega kedagi ei tule ja läks sisse. Moos läks ukse taha ja vaatas lukuaugust sisse. Ta nägi, et Gretex soris sahtlites, võttis välja ümbriku, luges testamenti ja vihastas. Ta viskas ärritunult ümbriku sahtlisse ja sammus ukse poole. Moos põgenes nurga taha ja silmas, et Gretex väljus kabinetist.

“Miks ta küll nii vihastas?” mõtiskles Moos.
13. osa - Kummitused

Moos läks Kassi toa juurde ja kuulis ukse tagant Kassi ja Gretexi vaidlust.

“Miks sa agentuuri sellele Moosikesele pärandad?!” karjus Gretex.

“Kust sa tead, et ma selle talle pärandan?” üritas Kass oma hädise häälega hõigata.

“Ma lugesin su testamenti! Miks just talle ja mitte minule? Ma olen su parim sõber!”

“Kuidas sa võid mu sahtlites sorida?!” hakkas Kass oma tavalist häält tagasi saama.

“Parim sõber peab teadma otsuseid, mida teine teeb! Ja ma olin kindel, et sinu otsus oli sahtlis! Ja oligi!”

“Kui sina mu sahtlites käid sorimas, siis ei ole sa mu parim sõber!”

Gretex võttis väikselt lauakeselt vaasi, kus sees olid kolm kaunist liiliat ja virutas vaasi maha. See purunes kildudeks.

“Mida sa teed?! Nüüd ma näen su tõelist palet! Ma ei mõista, miks ma lasin sul end Cherru modellide mõrvadesse segada!”
“Sest ma teadsin, et sa tahad kättemaksu! Aga nüüd kui sa oled edukas, võiksid agentuuri mulle jätta, sest tänu minule said kättemaksu lõpuni viidud!”

“Sina tuled minuga kaasa teispoolsusesse! Sellepärast ma ei jätnudki agentuuri sulle, vaid Moosikesele!”

“Mis asja? Mina sinna surnute sekka ei tule! Mina võtan agentuuri üle ja jutul lõpp!” Gretex hakkas hingeldama ja kukus pikali.

“Too mu kott! Mul on rohtu vaja, mul lööb astma jälle välja!” kisas Gretex, kuid Kass ei saanud Gretexi kotti tuua, kuna ta oli voodis ja ei suutnud tõusta.

Moosike jooksis tuppa, haaras Gretexi koti ja võttis sealt astmarohu. Ta andis selle Gretexile. Kass karjus:

“Ära anna seda talle, las sureb! Ma lähen talle varsti järgi!”

“Ma pean! Ma ei saa jätta teda piinadesse!” karjus Moos vastu ja aitas Gretexil rohtu võtta.

Gretex sai jälle hingata, kiskus Moosi käest oma koti ja lasi varvast.

“Ma saan siis agentuuri enda nimele, jah?” küsis Moos arglikult, kui Gretex oli autoga minema sõitnud.

“Jah, sa oled hea tüdruk,” ütles Kass ja jäi magama. Moos läks Kassi kabinetti ja otsis üles Cherru modelliagentuuri aadressi. Ta sõitis kohale ja vaatas tükk aega vana kivimaja. Ta koputas suurele uksele, aga kui vastust ei tulnud, astus ta tasaselt sisse. Ta kuulis hääli teiselt korruselt ja kõndis vaikselt trepist üles. Hääled kostsid nüüd tugevamini ja ta liikus häälte suunas. Moos vaatas ühest uksest sisse ja nägi seal naist. Naine oli agentuuriomaniku, Cherru, nägu.

“Küllap see ongi Cherru,” mõtles Moos.

Cherru oligi kõneleja, keda Moos kuulis, aga toas oli veel teisigi hääli. Hirmsa tooniga hääli. Moos vaatas toas ringi ja nägi läbipaistvaid inimesi, kes Cherruga rääkisid. Moos ehmus, sest need läbipaistvad inimesed olid kummitused. Ta tundis ära Cherru modelliagentuuri modellid ja veel ühe naiskummituse, kes oli olnud agentuuris abiline, Jannuplann.

“Millalgi peame me Kassi ja Gretexi tapma, sest mine tea, kelle nad veel mõrvata võivad,” rääkis Cherru kummitustele.

“Aga seda teeme meie, sest muidu jääd sina süüdi ja lähed vangi. Meie ei saa vangi minna, kui me kummitused oleme,” ütles Thedog’i vaim.

“Ma kuulsin mingit turtsatust,” ütles Jannuplann’i vaim. Moos oli just aevastanud ja ta oli võimalikult vaikselt ukse taga.

Jannuplann läks uksest välja ja nägi Moosikest seina ääres kükitamas.

“Mida sina siin teed? Kes sa oled?” küsis Jannuplann.

“Ma… ma… olen Moosike. Ma tahtsin natuke selle agentuuri kohta teada…” kokutas Moos.

“Ja kust sa tuled, Moosike?”

“Kassibeibe modelliagentuurist. Kass sonib kogu aeg, et ta aeg on käes ja ta jätab agentuuri mulle. Kas tema… ja Gretex tapsid teid ära?”

“Jah, nemad need olid. Ja kättemaksuks tapame me nad ära. Cherru agentuur on nüüd kokku varisenud, sest kõik modellid on surnud ning neist on saanud kummitused. Me ei saa veel ära minna, sest meil on kõigil üks asi veel tegemata.”

“Tappa Kass ja Gretex… Ma saan aru, nemad tapsid teid ja teie peate nemad tapma, alles siis saate rahu…”

“Kuulge, ma näen, et Kassibeibe agentuuri poole sõidab terve ports politseiautosid. Me peame kiirustama!” karjus äkitselt Makrakese vaim.

Cherru jooksis toast välja, võttis Moosi käest kinni ja nad jooksid Kassibeibe agentuuri poole. Kummitused lendasid aga õhus ja läbi seinte.
14. osa - Rahu hingedele

Politseiüksused tormasid agentuuri uksest sisse ja jooksid üles, Kassi magamistoa poole. Nad murdsid ukse maha ja suunasid relvad magava Kassibeibe poole. Ta ärkas üles, hõõrus silmi ja nägi politseinike. Nende seast trügis ette Gretex.

“Sina? Sina kutsusid politseinikud siia?” küsis Kass kohkunult.

“Jah, ma andsin su üles. Ütlesin, et sina tapsid modellid ja andsin mõned asitõendid, mis ma kogunud olen,” ütles Gretex uhkelt.

Läbi seinte lendasid sisse kõik kuus kummitust ja kõik jäid neid vahtima. Politseinike vahelt jooksid sisse ka Cherru ja Moosike.

“Pidage! Te ei tohi Kassibeibet kinni võtta! Kummitused peavad tema ja Gretexi tapma, et nad rahu saaksid!” karjus Cherru.

“Gretexi ka? Tema rääkis, et Kassibeibe tappis modellid…” ei saanud politseiülem aru, kes Gretexi kõrval seisis.

“Ta valetas! Gretex haaras Kassibeibe ainult enda võimusesse ja nad mõrvasid koos! Aga neid kinni ei tohi te võtta!” võttis ka Moos sõna.

“Mis asja?” hakkas Gretex Moosi ja Cherru juttu tagasi ajama.

Äkitselt nägid kõik, kuidas kummitused muutusid tahkeks. Nad ei saanud lennata ega seintest läbi minna. Aga nüüd nad said tappa Kassibeibe ja Gretexi.

“Teie aeg on käes,” ütlesid elavaks muutunud modellid. Nad võtsid maast suuri teravaid kilde, mis olid vaasi purunemisest alles jäänud ja asusid kolmeste puntidena Kassi ja Gretexi kallale.

Gretex karjus suremise ajal, aga Kass oigas ainult valust. Ta tahtiski surra, kuna ta oli tapnud mitu inimest. Kui nad olid juba surnud, tulid nende seest välja hinged. Kõik nägid neid.

Cherru agentuuri modellid muutusid tagasi vaimudeks ja võtsid Kassi ja Gretexi hinged kinni, et nad ei pääseks kusagile.

Äkki tuli läbi akna suur must kogu, nagu see oleks must suits, kuid see ei olnud. See oli liiga tihe, et suits olla. See kogu kattis Kassi ja Gretexi vaimud ja siis olid nad kadunud. Läbi akna tuli ka üks valge kogu nagu valge suits. See kogu pidi ära viima Cherru agentuuri modellide hinged, et nad saaksid rahu.

Cherru hakkas nutma, sest ta ei tahtnud, et ta modellid ära lähevad. Valgel kogul hakkas kahju, kuid ta pidi hinged ära viima. Ta muutis hinged tahkeks ja Cherru sai kõiki veel viimast korda kallistada. Modellid muutusid tagasi vaimudeks ja nad lahkusid valge kogu katte all.

“Mis siin just toimus?” küsis politseiülem imestunult.

“Surnud inimeste hinged viidi minema… Ma arvan, et nüüd peab ka laibad siit ära viima,” ütles Moos. Ta läks korra Kassi kabinetti, võttis sahtlist testamendi ja läks agentuuri esikusse. Ta kutsus ka Cherru kaasa.
15. osa - Lõpp

Kõik agentuuri modellid olid esikusse kogunenud, sest sealt edasi politsei neid ei lubanud. Nad arutasid, mis võis juhtunud olla.

Nad nägid Moosi ja Cherrut esikusse tulemas ja jooksid neile vastu.

“Mis juhtus? Kus Kass on? Miks politsei siia tuli?” küsisid kõik läbisegi.

“Ma ei taha seda küll öelda, aga ma pean… Kass ja Gretex on surnud. Nad olid tapnud ühe teise modelliagentuuri modellid ja nende hinged tulid kätte maksma. Nüüd on hinged kõik läinud. Varsti tuuakse laibad alla ja viiakse surnukuuri,” seletas Moosike.

“Aga mis saab nüüd agentuurist? Kas me peame mujale tööle minema?” küsisid modellid.

“Aa, agentuur… Agentuuri pärandas Kass minule. Näete, testament on siin,” näitas Moos. Ta luges selle ette ja siis talle tuli meelde, et ta peab võtma kabinetist paberid ja võtmed. Ta ruttas kabinetti, nihutas suure vaevaga diivani eemale ja kiskus lahtise põrandatüki maast lahti. Selle all oli üks karp. Ta avas selle ja seal olid agentuuri paberid, pangaarve andmed ja maja võtmed. Ta puhkes nutma.

Ta läks esikusse, kaasas asjad põrandast ja hakkas Cherruga rääkima.

“Cherru… Kuna sul nüüd enam agentuuri ei ole ja ma tean, et sa oled ka modell olnud, siis… Ma mõtlesin, et kas sa tahaksid tulla minu agentuuri modelliks?” küsis Moos häbelikult.

“Oh, ma ei tea, mida öelda… Ma ei ole oma agentuuri laostumisest veel üle saanud… Aga ma mõtlen selle peale ja kui saan üle, siis tulen,” sõnas Cherru ja naeratas läbi nutu.



Moos sai modellide käest Kassi maja aadressi, sõitis sinna kohale ja nägi kahte uhket autot maja ees. Ta nuttis jälle, maja oli nii ilus ja autod ilusad ja… Ja aed. See oli kõige ilusam! Nii palju kauneid lilli ja puid ja põõsaid. Kõige rohkem oli liiliaid. Mitme ruutmeetri suurune liiliapeenar. Moos mõistis, et liilia oli Kassi lemmiklill.

Ta läks majja, vaatas ringi. Jällegi ilus! Kuidas sai nii ilusa koduga inimene kedagi üldse tappa? Aga äkki ei olnudki Kass nii paha, kui kõik arvasid… Äkki ta kaotas mingiks ajaks aru ja ei teadnud, mida ta teeb. Aga seda ei saa enam kellegi käest teada. See jääb igavesti mõistatuseks

Märksõnad: mõistatus  unenägu  vaimud