Krimijutt

postitas: BlackMaster - 20.04.2008, 2008-04-20 14:54, loetud: 439x

Kirjutasin ka siis krimijutu valmis, kirjutage mida arvake, ja öelge kas ma peaks jätkama xD

1.

„Kus sa olid niikaua, Derek?” küsis Brendon, kui ma olin just uksekella lastnud. „Vabandust, mul tuli üks asjaajamine vahele,”.”Vahet pole, tee kiiresti, sina oled viimane kes veel tulema peab. Andrei peaks igahetk tulema,”. Läksin teiste juurde elutuppa, kus Brendon kustutas tuled, just siis kui koridoris oli samme kuulda. Kõik juba ootasime pingsalt, et see oleks Andrei, kuid meie kahjuks sammud haihtusid koridoris. Brendon pani uuesti tuled põlema ja ütles: „Nii palju siis sellest. Andrei pidi kella viieks juba tulema, ning see pole tema moodi ka niimoodi hilineda.. Ta magab veel oma üllatuspeo maha.”. „Sa vist unustasid, et ta ei tea sellest peost midagi,” märkisin mina. „Seda küll, kuid me leppisime kokku, et ta tuleb kella viieks minu poole,” pahandas tema vastu.
Samal hetkel tuli Jessica meie juurde, ning ütles: „Kas te teate kus Andrei on? Ma proovisin talle helistada, kuid ta ei võta vastu.”. Brendon võttis sellepeale suitsupakist sigareti välja ning proovis välgumihkliga suitsu põlema saada, samal ajal mõmisedes: „Kurat küll, kus see Andrei on, miks ta peab just enda sünnipäeval hiljaks jääma.. Ja nüüd see pagana välgumihkel ka ei tööta!”, millepeale ta viskas suure raevuga välgumihkli vastu seina, mis jäi terveks ainult tänu sellele, et see oli metallist. „Rahune maha, ootame veel pool tundi, ja kui ta pole siis ka veel tulnud, lähme me laiali. Arvatavasti tal tuli midagi tähtsamat vahele.. Tead ju küll, et ta eelistab oma tööd peaaegu kõigele muule.” ütlesin ma Brendonile proovides teda rahustada. See oli üldse imelik, et ta nii kergesti närvi läks, sest Brendon on muidu korralik mees. Ootasime siis pool tundi, kuid Andreid ikka ei tulnud, niisiis seadsime sammud kodu poole.


2.

Järgmisel hommikul äratas mind üles telefonihelin, mida ma alguses proovisin ignoreerida, et edasi magada, kuid kui see oli juba pikemat aega helisenud, otsustasin lõpuks vastu võtta. „Hallo?” ütlesin ma telefonitorusse kibestunud ja väsinud häälega. „Miks sa vastu ei võtnud, Derek!?” karjuti teisest torust vastu. See oli Brendon. „Miks sa nii vara helistad?” küsisin ma hädise häälega nüüd. Alles nüüd märkasin, et kell oli peaaegu kümme juba. „Vajuta televiisor sisse ja vaata Kuueseid uudiseid! Kohe!” karjuti jälle teisest toru otsast mulle. Niisiis panin Kuuestele uudistele, kus räägiti järgmist teksti: „ja kuigi mõrvapaika juba uuritakse, pole veel teada kuidas, miks, või millal mõrv toimus. Samuti pole veel laiba isikut teada. Loodetavasti saame rohkem teada lahkamisel,”, „Mis mõttega ma seda pidin vaatama? Mõrvu on New Yorgis igapäev ju,” ütlesin ma Brendonile. Kui aga ma nägin laibapilti, jooksid mul külmavärinad üle. „Ka-kas see on..” kokutasin ma ikka veel uskumata, mida ma nägin. „Andrei,” ütles Brendon jäise häälega.