2.osa

postitas: koopaDJ - 05.10.2008, 2008-10-05 15:58, loetud: 331x

Head lugemist!
No duties...


Eelmises osas:
Lubanud veel helistada paari tunni pärast, jalutasime Lannuga juba keskusest välja, mu ootava särtspunase masina poole. Enne motikale istumist haarasin ta õrnalt embusse ja surusin ühe tulikuuma suudluse oma tüdruku huultele. Kiirelt kasvas see taas aeglaseks ja pikaks kiresööstuks, millest ma täna öösel kohutavalt olin puudust tundnud. Käega oma tüdruku juustes sasides, teadsin, et need kolm tundi mööduvad liialt kiiresti ja mul ei saa iial temast küllalt.


"Ma armastan sind, Risto," sosistas Lannu sõrmega üle mu kulmu libistades.
"Nagu mina sind," mõmisesin ma ja ulatasin talle mootorratta taha kinnitatud kiivri. Tauno tütar tõmbas selle kiirelt pähe, sama tegin mina ja motika unnates sõitsime parklast välja ühe kesklinna pubi poole, mille nimetuse Liis-Andra mulle sõidu ajal kõrva sosistas.

"Uuh, ma olin juba unustanud kui vastikult piiratud mõistusega mu paps võib olla naisteasjades. Ema saab vähemalt midagi aru, aga talle on ka raske selgeks teha, et mu garderoob vajab uuendusi," torises Lannu kahvliga oma pannkooki sorkides. Jäätis selle vahel oli ammu sulanud ja nirises koogilt taldrikule.
"Kas sul see kapp juba üle ei aja või?" pärisin ma oma pannkoogist mõnusat ampsu võttes ja seda hoolikalt mäluma asudes. Ma ei taibanud, et küsimus, mille ma esitasin, oligi just see, mis Lannu ärrituse põhjustas. Temas ikkagi oli mingisugune tibikülg.
"Issand, sa oled samasugune, nagu mu isa," pahvatas ta kahvlit kolksuga taldrikule jättes. Vaatasin talle ehmunult otsa? Mina ja Tauno moodi või? See võrdlus oli nüüd küll liiast, nentisin endamisi.
"Olgu, selgita mulle, miks sul on vaja osta uusi asju," pakkusin ma pannkooki nautides. Tundus, et mu tüdruku isu oli taas läinud. Jälle ta isa pärast. Miks ta sellest neetud Taunost pidevalt jahuma peab? Meie vestlus ja elu oleks ju palju kergem, kui meist kumbki teda ei mainiks. Kuid linnas olles tundus, et sellest mehest ei saa üle ega ümber.
"Osad asjad on ju moest läinud ja mõned on sellised.. noh.. ärakantud ja nii. Siis veel need plekilised riided suvest, mis pesus enam puhtaks ei lähe ja.. Mul on vähe riideid," lõpetas Lannu oma kaitsekõne üliosava väitega.
"Mulle meeldid sa siis ka, kui sul kartulikott seljas on," üritasin ma väikese komplimendiga asja siluda. Tundus, et see mõjus, sest Lannu naeratus ja minu poole lennanud salvrätinutsakas olid esimesed märgid ärrituse vähenemisest.
Viskasin tema poolt lennanud nutsaka oma tühjendatud taldrikule. Kell oli kaks, meil oli neljani aega-siis pidi mu tüdruk taas isa diktaatorliku meele järgi omale riideid valima minema.
"Sa katsu ise homme kartulikotiga kooli tulla. Vaatame, mitu eite sa rebida suudad," heideti mulle vallatu väljakutse otse nina alla. Ajasin end toolilt jalgele ja viskasin koolikoti taas selga: "Savi neist teistest, peaasi, et sind rebida suudan."
Lannu tõusis samuti püsti ja jalga hetkeks toolile pannes kohendas oma sandaalirihmu. Jälgisin huviga senikaua ta pepukumerust ja topiäärt, mis aeglaselt ülespoole kerkis, kuid siiski siivsalt kõik kinni kattis.
"Ohh, ma kujutaks ette Mariliini ja Keili nägusid sind kartulikotis nähes," pomises ta äraoleval ilmel. Saades oma kohendamistega valmis, võtsin tal käest kinni ja me sammusime koos välja, viimsesse päikselisse augustipäeva.
Jalutasime veidi mööda kõnniteed, kaugemale pubist, sest motikat ei saanud sinna ette parkida. Mõtlesin parajasti hullusele, mis naisi tabab rõivapoodides ekseldes. Polnud sellist asja kunagi näinud, sest emps ostis ju oma riided üksinda ja teiste tibidega polnud ma nii kaua koos olnudki, et neid šoppama vedada.
Mõtetes uidates ei märganud ma papsi, kellele ma äärepealt otsa oleksin koperdanud.

"Mhh, poiss-kurat, vaata ette ka," hääbus järsk lause tavaliseks kõneks niipea, kui ta silm Lannul peatunud oli.
"Tere, härra Kruusmets," sädeles Liis-Andra mu papsile tervitusi jagades.
Vanamees jõllitas meid kahte päris pikalt, enne kui midagi vastuseks ühmas. Jajah, ma juba teadsin, et meie suhe talle ei istunud. Seda tõendasid pikad monoloogid kevadel ja hoiatus kooli algul, et ma Kiviloode tütrega läbi ei käiks.
Saatus otsustas papsile vingerpussi mängida ja mind Lannuga siiski kokku panna. Maarek ei saanud muidugi sinna midagi parata, sest minu sõpru ja tuttavaid tema ei valinud, kuid head nägu ta samuti tegema ei hakanud.

Märksõnad: seepikas