Mälestus ühest hullemaist päevast.

postitas: BMWM3GTR - 14.10.2009, 2009-10-14 18:48, loetud: 400x

Jube jube. Ei no võimatu, mis võib juhtuda ühe päevaga. Viis kahte, rodu ühtesi ja takatipuks õiendab õpetaja mu kallal. Ei no mida veel. Ah... suva. Nii kui nii hullemaks ei saa minna.
Auto kihutab mööda ja pritsib mu täis, ise sõites nagu purjus joodik. "Ei no viimne j***,ei oska autoga märjal teel sõita," mõtlen ma.
Ma vihastan ametlikult, virutan vastu puud, nii et käbid kukuvad. Lähen koju. Istun laua äärde, õpin oma 5 tundi ja kukun magama.|||

Kummaline seisund.

Järgmine päev ärkan üles... kedagi pole. Mis toimub?. Kolan ringi, ei leia midagi, kedagi. Lähen välja. Ka pole kedagi. Lähen metsast läbil, olen kuskil liustiku juures. Näen kõiki inimesi seal. Äkitselt liustik variseb. Ma näen üht lähedast, püüan ta tulvaveest päästa, aga ei suuda.|||

Hetk pärast seisundit jätab plika maha. Ma taban siis ära, mis toimub. Vihastan, panen end riidesse, ja kaon metsa. Passin seal südaööni välja. Koju jõuan, siis ära külmanud. Järgmine hommiku ärkan, mädaangiinis.
"Lõpuks puhkus."



Kaks kuud hiljem avastan, et see oli esimene hullem päev. Ma otsustasin päeval ,mil ma haigeks jäin, et ei armu kunagi. Ei suutnud sellest kinni pidada. Ma põrkan kokku ühe tüdrukuga. Kuu aega läheb mööda, ja ma tunnen aint meeldivust. Teine kuu...juba tunnen igatsust, kui olen eemal tast. Aga tunnet ma ei tea, olen veel väike. Ei hakka kellegile rääkima. Ema õnneks ei märka, et miskit viga. Ma viskan pikali ja jään magama, nähes unes seda sama tüdrukut.



4 aastat hiljem olen ta unustanud, ei mäleta ta nime, ei mäleta teda ennastki. Temalt möödaminnes tunnen ainult valu. Ma jään ükskõikseks selle suhtes. "Valu karastab" mõtlen ma....ise muidugi olles endiselt masenduses, nagu seda olnud esimesest klassist peale, kui norimine oli minujaoks lausa närve raiuv.

Kommentaarid (1)

gladioolus (14.10.2009 19:17) loo algus on tuttav, liigagi tuttav... eelmisel nädalal..elasin üle just täpselt samasuguse loo..koolipäev läks pehmelt öeldes sit.asti õpsid nõmedalt käitusid...vihma kallab...jumala vihane ja morn olin koju minnes ..mõtlesin:.. hullemaks ju enam minna ei saa! paari sekundi pärast on auto üle lombi ja mina läbi märg...vist komapäev oli