Järjekas : Igavene Armastus 6.

postitas: PlayMyMusic - 22.03.2010, 2010-03-22 16:46, loetud: 400x

Eelmises osas :
|| „Okei, Sam, aga lähme ma saadan su koju. Homme tuleb ta kindlasti välja.“ „Aga kui temaga öösel midagi juhtub, äkki ta eksib ära kuhugi või teeb midagi rumalat?“ „Ei, Josh ei ole selline.“ „No, kes teab.“ „Aga okei, lähme nüüd, tule.“ ||

Hommikul tõusin vara, kell 8, käisin pesemas, sõin, vahetasin riided ja läksin välja. Ma vaatasin üle tee mere poole ja kõndisin samal ajal. Ma ei vaadanud midagi muud kui, seda inimese kuju, seal üle tee. Järsku aga lasi keegi autost signaali, ta pidurdas ja vilistas kumme. Ma pöörasin pead ja nägin suurt veoautot, ma jäin lihtsalt kramplikult seisma ja autotulesid vaatama. Ja samal ajal hüüdis Josh: „Eii, Samantha!“ Ta lükkas mind ja ma lendasin teisele poole teed. Ma vaatasin Joshile silma, haarasin ta käest ja ta ütles sosinal „Kõik saab korda.“ ja siis kaotasin teadvuse. Ärkan uuesti haiglas üles. Tegin silmad lahti, vaatasin ringi ja sulgesin korra need uuesti ja siis avasin jälle ja karjusin „JOSH, EII.“ Ema jooksis samal ajal teisest ruumist minu palatisse. „Kullake, mis juhtus?“ „Kus Josh on?“ Ema vaatab mulle otsa ja ei vasta midagi. „Ema, vasta!“ Ta hakkab nutma ja ütleb: „Ta päästis su elu.“ Ma vaatan emale otsa ja küsin. „Kus ta nüüd on?“ „Teda...teda pole enam.“ Ma hakkan sügavalt nutma ja karjun hüsteeriliselt. „Eieieieiei, ei, mitte Josh, ei, ema palun ütle, et see pole nii?“ vaatan talle otsa oma läbimärgade silmadega. Ema vangutab vaid pead ja ütleb. „Kahju kallis, aga nii see on.“ Mu mõtted on vaid sellised, et ma ei taha enam elada, mu elul pole mõtet ilma Joshita. „Ema, mis minust saab?“ „Sina elad ikka edasi koos minuga ja oma teiste sõpradega.“ „Aga ma ei suuda ilma Joshita elada.“ „Küll sa suudad. Sa pead suutma, ma aitan sind.“ Ma uinusin ja kui ärkasin, olid tulnud Gertu koos Lucasega mind vaatama. Nad tõid mulle õhupalle ja kinke. „Hei, Sam.“ „Tsau teile ka.“ „Kas sul on juba parem?“ küsis Gertu „Mitte väga. Teda pole ju enam?“ „Jah, aga sa saad sellest üle koos meiega,“ ütles Lucas. „Ei, ma ei saa sellest üle. Ta on mu elu armastus. Ma ei saa ilma temata elada.“ „Ära räägi nii. Mina armastan sind, sa pead lihtsalt leppima sellega, et Joshi pole enam,“ ütles Lucas selle peale. „Ma tean, et sa armastad mind. Aga mina sind ei armasta. Anna andeks!?“ „Jah aga küll sa hakkad.“ ütles Gertu vahele. „Ei, ma ei suuda nii!“ vaidlesin vastu. Ning ma jäin uuesti magama. Ma ärkasin sellepeale, et arst tuli rääkima minuga koos mu emaga. „Ema, miks sa nutad?“ „Kullake, asi on nii, et sa oled korduvalt oma pead ära löönud kuhugi ja su pea on põrutada saanud ja sellest on tekkinud kahjustused. „Kas ma suren ära?“ „Ei, kullake, ära mõtle nii, ära räägi nii. Arst räägib sulle täpsemalt, mis sul viga on. Aga haiglas pead sa olema kuni jõuludeni.“ Kui oli õhtu, helistasin veel Gertule ja ta rääkis minuga, kuni ma magama jäin. Ma nägin unes erinevaid, pilte Joshist. Kõige rohkem neid, kuidas me koos lõbutsesime ja aega veetsime, kõik kurvad mälestused kui ka head mälestused, see, kuidas ta mind suudles, see, kuidas ta mu kätt hoidis, see, kuidas ta mind kaitses ja hoidis, kõik see, kuidas me koos olime. Ma annaks kõik, et lihtsalt teda tagasi saada. Ma ärkasin paanikahoo tõttu üles, kuna viimane pilt, mida Joshist nägin, oli see, kuidas ta veoauto alla jäi. Ma ei suutnud enam hingata, lihtsalt kõik õhk sai otsa järsku. Ma ei saanud aru, mis toimus, ma tõmbasin laua pealt kõik asjad maha, ma hoidsin kätega kaelast kinni, ahmisin nii palju õhku kui suutsin, aga järsku muutus kõik pimedaks.
Ja ma nägin jälle Joshi, me olime koos ja nüüd igaveseks, mitte keegi ega mitte miski ei saanud meid enam lahutada. Me olime üksteistele loodud.