Järjekas : Igavene Armastus 5.

postitas: PlayMyMusic - 22.03.2010, 2010-03-22 16:44, loetud: 300x

Eelmises osas :
||Järsku kuulsin samme enda taga. Ma ei julgenud ringi pöörata, lihtsalt kiirendasin sammu, järsku käis vees mingi sulin, see ajas mu südame veel kiiremini peksma. Ma peaaegu juba jooksin telkide poole. Ja siis võttis ta mu käest kinni...||

Ja siis võttis ta mu käest kinni ja ütles: „Sam, miks sa ära jooksed, ma hüüdsin sind ju?“ See oli kõigest Lucas. Ohkasin kergendunult. „Miks sa mind niimoodi ehmatasid?“ „Anna andeks, ma ei tahtnud.“ „Ahh, vahet pole, lähme nüüd telkidesse.“ Kõndisime telkide poole ja läksime magama. Hommikul ärkasime ja läksime kõik surfama, kuna olid väga head lained, suur tuul ja vähe inimesi. Pärast surfamist läksime kõik koju. Ja mina ja Gertu hakkasime mu sünnipäeva plaanima. Möödus 4 päeva ja oligi mu sünnipäev. Ema ja Isa tegid mulle eelmisel päeval väikese sünnipäeva. Vähemalt sünnipäevaks oli isa kohal. Mu sünnipäev toimus mul kodus. Me vaatasime filme, käisime mere ääres, karjusime, tantsisime ja laulsime ja mida iganes me ka ei teinud. Ja siis tuli laul „Aerosmith-I don´t wanna miss a thing“ selle lauluga oleks ma tantsinud Joshiga, aga Joshi polnud ja Lucas tantsis minuga. Järsku aga hakkas Lucas mind suudlema, ma kohkusin ja tõmbusin natuke eemale, aga mõtlesin, tühja sellest, ma pean eluga edasi minema ja suudlesin teda vastu. Ja samal ajal Gertu ja keegi tuttava häälega poiss vaidlesid millegi üle. Muusika jäi vaikseks ja sel hetkel tõmbusin ma Lucasest eemale ja vaatasin sinnapoole, kust õiendamine tuli, mu suu vajus lahti ja mu pisarad hakkasid mööda põske jälle voolama, kuna ma nägin teda. Teda. Joshi. Ta oli mulle niigi palju valu põhjustanud, miks oli vaja tal siia tulla, just minu sünnipäeval ka? Ja kuidas ta vangist välja sai? Kas ta põgenes? Mu peas oli nii palju küsimusi. Aga ma ei suutnud praegu Joshiga rääkida, ma jooksin üles tuppa ja lõin pauguga ukse kinni. Mõne hetke pärast mu toa uks avanes ja sisse astus Gertu. „Kas sinuga on kõik korras?“ „Jah, muidugi. Miks ta pidi tagasi tulema?“ „Ta tahtis vabandada ja öelda, et ta pole kuritegudes süüdi, õige süüdlane võeti kinni üleeile.“ Ma lõpetasin nutmise ja tõstsin pea padjalt ära. „Ta polegi süüdi?“ hõiskasin rõõmsamalt. „Ei ole.“ „Aga kus ta siis on nüüd?“ „Ta läks ära.“ „Miks?“ „Kuna ta nägi sind ja Lucast suudlemas.“ „Aga see polnud ju nii, ma ei teadnud, et ta tagasi tuleb.“ „Ma tean seda, aga tema mitte.“ „Miks sa siis ei öelnud talle?“ „Ma ütlesin, aga nad läksin Lucasega kaklema ja ma läksin Lucast aitama, ta nina oli täiesti verine.“ „Aga, ta teab, et ma armastan vaid teda.“ „Sa pead talle ise järgi minema ja seletama.“ „Eks ma helistan talle hiljem jah.“ „Parem mitte, ta oli väga vihane, soovitan sul temaga rääkida näost näkku.“ „No olgu, aga kas Lucasega on kõik korras.“ „Jah, aga põhiline on see, et Lucas on Joshi parim sõber.“ „Ahh, appi, ma poleks pidanud Lucast suudlema.“ „Tema suudles ju sind?“ „Noh, aga suudlemine on ju mõelmapoolne, ma suudlesin teda vastu.“ „No olgu, aga mine nüüd, otsi Josh üles.“ „Jah, okei.“ Vaatasin korra veel peeglisse, tegin end korda ja jooksin kõigepealt mere äärde, siis tema kodust läbi, aga ma ei leidnud teda kuskilt, telefoni ta ka vastu ei võtnud. Ma läksin siis koju tagasi, kus leidsin kirja Joshilt.
Kallis Samantha!
Ma tõesti armastan sind väga. Mul on hea meel, et sa leidsid endale kellegi, keda sa väärid. Ma loodan, et te saate Lucasega õnnelikuks.
Armastusega Josh.
Pisarad valgusid mööda põski alla, kirja peale. Ma jooksin uuesti uksest välja. Ma karjusin nii kõvasti, kui suutsin. „JOSH, MA ARMSTAN SIND KA!“ Ma jooksin mere äärde tagasi, viskasin end liiva peale pikali ja vaatasin tähti. Ma lootsin oma mõtetes, et Josh tuleb ja ütleb midagi, mis mind rõõmustaks ja me saaks jälle koos olla. Järsku kuulsin kellegi hüüet. „Samantha!“ Ma tõusin püsti ja vaatasin ringi ja hõikasin „Josh?“ Aga see polnud Josh, see oli hoopis Lucas. „Sam, Josh on kadunud, teda pole mitte kuskil, kas sa oled teda näinud, pärast su pidu.“ „Ei, aga ma sain temalt kirja, see oli mu voodi peal, kui koju läksin. Näe see.“ Ulatasin talle kirja ja võtsin taskust telefoni ja proovisin Joshi kätte saada. „Okei, Sam, aga lähme ma saadan su koju. Homme tuleb ta kindlasti välja.“ „Aga kui temaga öösel midagi juhtub, äkki ta eksib ära kuhugi või teeb midagi rumalat?“ „Ei, Josh ei ole selline.“ „No, kes teab.“ „Aga okei, lähme nüüd, tule.“